Torm räsib kapten Larseni laeva ning pillutab seda lainetel ringi. Alus on Aafrika lõunatipu lähistel ja tekile langevad kolossaalsed veemassid. Taglastus ragiseb ja nagiseb ähvardavalt ning mastid, poomid ja köied kisuvad igaüks ise suunda. Tundub, et need võivad iga hetk murduda või puruneda ning langeda tekile meremeeste peale.

Rootsi kaubalaeva meeskond on juba tunde palvetanud kõrgemate jõudude poole, et pääseda sellest öisest tormist eluga. On 1881. aasta. Laev on teel Austraaliast Euroopasse, kuid sõit ümber Hea Lootuse neeme on probleemne nagu ikka. Koidiku eel torm õnneks vaibub, kuid meremeeste üleelamised pole sellega veel lõppenud.

Kauguses merel terendab müstiline valguskuma. Kapten Larsen saadab madruse masti otsa seda uurima. Masti tippu jõudnud madrus vaatab kaugusesse, kuid ei jõua all tekil seisvatele meestele midagi hüüda, sest kaotab jalgealuse. Kui noor mees tekile langeb, kõlab õudne tuhm mats. Madrus ei suuda ennast liigutada, kuid suure pingutusega ütleb ta siiski sõnad, mis toovad rännukaaslastel külma higi laubale: Lendav Hollandlane.