Tule minevikku!

Lenin pani vere voolama 1917. aastal andis Lenin oma vast loodud julgeolekuorganile tšekaale korralduse rünnata kõiki revolutsiooni vaenlasi. Bolševike liider kartis, et vastased lämmatavad revolutsiooni, ning päästis seetõttu valla brutaalse vägivalla. Algas ajaloo üks armutuimaid terroriaktsioone. © Imageselect TROELS USSING 1. MÄRTS 2021 3 min read Lenin oli ülimalt heas hoos. Tema sõnad otsekui sädelesid, kui ta 1918. aasta 30. augusti pärastlõunal kõneles Moskvas Michelsoni tehases bolševismi täiuslikkusest. „Meil on ainult üks tee – võit või surm,“ võttis Lenin oma jutu kokku, käsi rusikasse pigistatud. Vastuseks prahvatas tööliste aplaus. Pärast seadusliku valitsuse kukutamist 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni käigus oli Lenin olnud Venemaal võimul juba 10 kuud. Tema juhitud bolševikud ehk enamlased aga kartsid, et võim võib neilt käest libiseda, sest Venemaa oli täis nende vastaseid. Lenin pidas regulaarselt kõnesid töölistele, bolševike peamistele toetajatele, et hoida neid valvsana. Kui bolševike liider oli kõne lõpetanud ning seadis sammud tehase õuel ootava auto poole, ilmus äkki välja üks püstoliga naine. Kõlas kolm lasku, Lenin kukkus talle järgnenud tööliste keskel kokku. <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/Lenini-tulisamine-1024x683.jpg" sizes="(max-width: 1024px) 100vw, 1024px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/Lenini-tulisamine-1024x683.jpg 1024w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/Lenini-tulisamine-300x200.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/Lenini-tulisamine-768x512.jpg 768w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/Lenini-tulisamine-600x400.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/Lenini-tulisamine-750x500.jpg 750w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/Lenini-tulisamine-1140x760.jpg 1140w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/Lenini-tulisamine.jpg 1200w" alt="" width="1024" height="683" /> Lenin oli teel oma auto juurde, kui Fanny Kaplan tulistas teda kolm korda – kaks kuuli tabasid. © AKG-images / Ritzau Scanpix „Nad tapsid ta! Nad tapsid ta!“ hüüdsid töölised, kui kandsid haavatud parteijuhti autosse, mis seejärel otsekohe minema kihutas. Vahepeal vahistas Lenini ihukaitse atentaadi sooritaja, 28aastase Fanny Kaplani (ametliku nimega Faina Jefimovna Kaplan). Too kuulutas, et tema aktsioon oli poliitiliselt motiveeritud. Kuigi Kaplani kolmest lasust oli tabanud kaks, haavates Lenini õlga ja kopsu, jäi too imekombel ellu. Ebaõnnestunud mõrvakatsel olid siiski tagajärjed kõigile Venemaa elanikele. Bolševikud rääkisid „argpükslikust katsest tappa seltsimees Lenin“ ja peagi avaldatud dekreedi toon oli ühtviisii mõistetav: selles lubati reageerida „armutu massiterroriga kõigi revolutsiooni vaenlaste vastu“. Keegi ei saanud end Venemaal enam turvaliselt tunda. Bolševikud lõid kurikuulsa tšekaa ning algas salakaval ja armutu terroriprogramm, mis pidi alatiseks kindlustama Lenini revolutsiooni püsimajäämise. Tsaar oli tapetud Poolteist aastat enne Fanny Kaplani atentaati Leninile oli Venemaa olnud täiesti teistsugune riik. Tollal valitses riiki keiser Nikolai II. Romanovite dünastia oli põlvkondade vältel juhtinud hiiglaslikku impeeriumi, milles elanike ebavõrdsus oli sama suur nagu vahemaad. Talupojad ja töölised teenisid ka sõjaeelsel ajal sageli ainult elatusmiinimumi, aga koos Esimese maailmasõjaga alanud toidunappus ähvardas alamklassi näljaga. „Me tahame leiba!“ hüüti tsaarivastastel demonstratsioonidel. 1917. aasta veebruaris ja märtsis muutus surve niivõrd suureks, et Nikolai II loobus troonist. Ametisse nimetati ajutine valitsus, kuid 1917. aasta novembris (vkj oktoobris) haarasid Vladimir Lenini juhitud bolševikud riigipöördega võimu. See sündmus sai hiljem tuntuks oktoobri-revolutsioonina, kuigi tegelikult oli tegemist veebruarirevolutsiooni saavutuste lämmatamisega. Fanny Kaplan arvas, et Lenin oli revolutsiooni reetnud. © Imageselect & Judson Guns Segaduses naine vallandas terrori Suitsev relv, millest 30. augustil 1918 tulistati kolm lasku Lenini pihta, oli Fanny Kaplani käes. Ta võeti kohe kinni ja viidi ülekuulamiseks julgeolekusse. „Tegin seda omapäi. Ma ei paljasta, kes mulle püstoli andis. Ma ei esita mingeid üksikasju. Ma otsustasin Lenini tappa juba ammu. Ma pean teda revolutsiooni reeturiks,“ ütles Kaplan. Teda kuulati üle kolm päeva. Paljude allikate järgi ei olnud naise vaimne tervis päris korras ja lõpuks loobusid tšekistid temast rohkem välja pigistamast. Ta oli istunud tsaarivõimu ajal 11 aastat vangis ja demonstreeris juba vangistuse ajal hullumeelsuse märke. Kaplani vaimne seisund külvas hiljem kahtlusi tema süüs. Ta võis olla lihtsalt patuoinas või tööriist kellegi käes. 1922. aastal teataski üks sotsiaalrevolutsionääride parteist lahkunud sõjaväejuht, et Kaplan oli olnud nende liige ning tema ise oli naise atentaadiks välja valinud. 28aastane Fanny Kaplan hukati 1918. aastal mahalaskmise teel Moskvas ühel avalikul väljakul, misjärel topiti ta surnukeha tünni ja põletati. Näita rohkem Lõhenenud riigis ei olnud siiski lihtne võimu säilitada. Kuna suurem osa venelasi olid talupojad ja linnades leidus ka töölisi, võis Lenin põhimõtteliselt loota kehvikute toetusele. Enamlastel oli ka palju vastaseid, peale monarhistide ja demokraatide isegi revolutsioonilistes ringkondades. Nende senine poliitiline partner – sotsiaalrevolutsionäärid ehk esseerid – distantseeris end järsult Lenini diktaatorlikest meetoditest. Bolševike silmis olid nad vaenlastest ümbritsetud ning Lenin ja tema kaaslased olid ülimalt kärmed nimetama kõiki kriitikuid kahjuriteks, kes tuleb hävitada. Revolutsiooni üks selgeid sihte oli vabaneda nõndanimetatud klassivaenlastest ehk aadlikest, kodanlastest, vaimulikest ja haritlastest, keda Leninile meeldis nimetada „kapitalistlikeks sigitisteks“, „rikasteks logarditeks“ ja „hüsteerilisteks intellektuaalideks“. Nõukogude Venemaa liider ei peljanud ka drastilisi meetmeid võtta. „Me ei jõua kuskile, kui me terrorit ei kasuta,“ rääkis Lenin oma parteikaaslastele pisut pärast võimuhaaramist. Suvel lasti maha tsaar Nikolai II, tema abikaasa ja viis last; Nõukogude verekoerad olid valla päästetud. Raudne Feliks lõi terroristide üksuse 1917. aasta detsembris kohtusid bolševike tippjuhid, et arutada, mida teha kontrrevolutsionääridega – see oli üks paljudest nimetustest inimeste kohta, kes ei toetanud enamlasi. Kohtumisel osales Feliks Dzeržinski, kes oma põhimõttekindluse ja südametu käitumise tõttu sai peagi hüüdnimeks Raudne Feliks. Luider bolševik oli juba oktoobripöörde ajal juhtimise enda kätte võtnud ja oli valmis vaenlasi ägedasti ründama. „Me ei vaja õigusemõistmist mitte üks raas. Ma soovitan – ei, ma nõuan – organit, mis klaariks revolutsioonilised arved kontrrevolutsionääridega,“ möirgas ta. Raudne Feliks sai Leninilt täieliku toetuse ning 1917. aasta 20. detsembri määrusega moodustati Kontrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon, mille venekeelse nimetuse esitähtedest moodustus lühend, mida hääldati vetšekaa või tšekaa. Raudne Feliks määrati uue julgeolekuteenistuse juhiks ja osa selle ülesandeid sarnanes tavapärase politsei või miilitsa ülesannetega: kuritegevuse vastu võitlemine ehk varaste ja muude sulide püüdmine. Tšekistid said aga ühtlasi üsna laialdased õigused kontrrevolutsiooniliste vandenõude ja sabotaaži, kahjurluse ja spekulantide vastu võitlemiseks. Nad pidid sihikule võtma klassivaenlased, nagu vaimulikud, äriomanikud, suurtalunikud ja rohkearvulise kodanluse. Tšekistidele anti õigus konfiskeerida vara ja ajada „vaenulik element“ kodudest välja ning peagi said nad ka õiguse ise „süüdlasi“ karistada. <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/vaenlased.jpg" sizes="(max-width: 1200px) 100vw, 1200px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/vaenlased.jpg 1200w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/vaenlased-300x175.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/vaenlased-1024x597.jpg 1024w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/vaenlased-768x448.jpg 768w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/vaenlased-600x350.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/vaenlased-750x438.jpg 750w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/vaenlased-1140x665.jpg 1140w" alt="" width="1200" height="700" /> Propagandaplakatitel uhkustasid bolševikud sellega, kui palju vaenlasi on nad hävitanud. © Ullstein Bild / Ritzau Scanpix Bolševikud nägid vaenlasi kõikjal Bolševikel oli raske mõnes Vene linnas ringi kõndida, nägemata endi ümber tunglemas vaenlasi – nii tõelisi kui ka kujuteldavaid. Kui inimene ei kuulunud proletariaadi hulka või bolševike parteisse, peeti teda vastaseks. Aadel ja kodanlus olid klassivaenlased, poliitilised oponendid olid kontrrevolutsionäärid, ja kui mõni inimene oli muul moel bolševikele pinnuks silmas, oli ta igal juhul riigivaenlane. Leninil ja tema kaaslastel oli tunduvalt raskem leida sõpru kui vaenlasi. Mõiste „valged“ hõlmas antikommunistlikke rühmitusi. Nende hulka arvati ka kodanlikud demokraadid, liberaalsed vabariiklased, rahvuslased ja parempoolsed tsaaripooldajad. Äriomanikud, kes tavaliselt kuulusid parema kodanluse hulka, olid bolševike meelest kahjurid. Nad istusid tootmisvahendite otsas ja teenisid varandusi tööliste raske rügamise arvelt. Bolševikud olid veendunud ateistid ja jälestasid kirikut. Venemaa rohkem kui 200 000 preestrit ja teisi vaimulikke nähti vargabandena, kes röövisid kirikut ja usku relvadena kasutades inimesi. Venemaa suurtalunikke ehk kulakuid nimetas Lenin vereimejateks, kes kurnasid vaeseid talupoegi. Kõiki talunikke, kes keeldusid vilja bolševikele üle andmast, nimetati samuti kulakuteks. Vene intelligendid oli Lenini järgi kapitalistide lakeid. Neid peeti ohuks, kuna haritlased olid sageli võimulolijate suhtes kriitilised, kuid nüüd olid võimul bolševikud ise. Sotsiaalrevolutsionääride partei oli alguses bolševike sotsialistidest hõimlane. Kui Lenin tuli 1917. aastal üksinda võimule, sildistati endised kaastöötajad kontr-revolutsionäärideks. Kõiki, kes tsaari ajal mõnd ametit pidasid või tsarismi pooldasid, hakati vaenlasteks pidama, olgu tegemist ohvitseride või riigiametnikega. Bolševikud kartsid – ja mitte päris alusetult –välisriike. Lenini propaganda järgi juhtisid valgeid välisriigid. Paljud riigid toetasidki aktiivselt valgete vastupanu. Näita rohkem Vara konfiskeerimine oli alanud juba 1917. aasta lõpus, mil tšekistid hakkasid „klassivaenlaste“ uksi sisse lööma. Ilma tseremoonitsemiseta tormasid neljast-viiest tšekistist koosnenud rühmad sisse ning tühjendasid jõukate perekondade juures sahtlid ehetest ja sularahast. Mõnikord konfiskeeriti terved majad, et kõrge positsiooniga bolševikud või äsja moodustatud Punaarmee ohvitserid võiksid sisse kolida. Seda koges omal nahal 19aastane üliõpilane Galina Djurjagina, kes külastas 1917. aasta detsembris oma surevat vanaisa ühes Uurali mägede lähedal asuvas linnas. Perekond kuulus kõrgklassi ja samal päeval, kui vana mees siitilmast lahkus, konfiskeeriti kogu suur villa. Hiljem tehti kaks läbiotsimist ka Galina kodus Permis, kus ta elas oma vanemate ja kahe õe-vennaga. Esimesel korral varastasid tšekistid hõbeesemed ja teisel korral võeti enda valdusesse lastetoad. Galina isa oli arst ja ta kuulus haritlaskonda, aga kuna tema amet oli oluline, lubati perekonnal jääda elama ühte majaossa. Paljude teiste ühiskonna kõrgemasse klassi kuulunute saatus oli märksa hullem. Tšekistide juht Ukrainas Martõn Latsis (lätipäraselt Mārtiņš Lācis) tegi algusest peale selgeks, et uus julgeolekuorgan on „lahinguorganisatsioon“, millel on tähtis missioon: „Me hävitame kodanluse kui klassi. Me ei otsi tõendeid või tunnistajaid, et paljastada Nõukogude võimu vastaseid tegusid või sõnu. Esimene küsimus, mida me küsime, on see, millisesse klassi ta kuulub. Milline on taust, kasvatus, haridus ja töö? Need küsimused määravad süüdistatava saatuse. See on punase terrori tuum.“ Atentaadid vallandasid massimõrva Hoolimata tšekistide ette võetud aktsioonidest oma vastaste mahasurumiseks oli rahulolematus bolševikega nii suur, et riik paiskus 1918. aastal kodusõtta. Ühel pool asusid punased, kes võitlesid Lenini režiimi eest, ja teisel valged, kellest paljud soovisid tsaarivõimu taastada. Lisaks mässasid ja nõudsid sõltumatust mittevenelastest vähemused piiriregioonides, samas aga nn rohelised ehk mässulised talupojad ei tahtnud võimul näha ei tsaari ega bolševikke. Lenin kontrollis peamiselt Petrogradi (nüüdse Peterburi) ja Moskva lähedasi territooriume ning teatud määral ulatus tema võim ka Kaspia mereni, kuid Venemaa idaosas ei olnud punastel suurt mõjuvõimu. Kodusõda intensiivistas terrorit ja 1918. aasta talvel mõrvasid tšekistid Kiievis umbes 6000 inimest – enamik neist olid ohvitserid, kes ei toetanud bolševikke. Tšekistide üksused panid kogu Venemaal hirmutamiseks ja hoiatamiseks toime võikaid tapatalguid. © History and Art Collection / Imageselect „Seal algas Vene ohvitserikorpuse tapamaja. Õnnetud ohvitserid tiriti hotellidest ja korteritest välja ja nad viidi hukkamispaika,“ rääkis üks pealtnägija Kiievis. „Jalutuskäikudel Vladimirskajal Gorka pargis sattusin ma iga päev uuele laibale. Tsarski ja Kupertšeski pargis lebas müüri ääres tuhandeid alasti ning osaliselt lahti rõivastatud surnukehi kuhjades.“ 1918. aasta suvel, kui tšekaa koosnes 113 jaoskonnast eri piirkonnis, teatas Lenin, et julgeolekuorgan peaks isegi karmimalt tegutsema. „Rakendage massiterrorit! Kaotada ei tohi minutitki! Te peate tegutsema kõigega, mis teil on: massilised läbiotsimised, hukkamised relvade omamise eest, ebakindla elemendi massilised väljasaatmised,“ juhendas bolševike juht 9. augusti 1918 telegraafi teel tšekistide Nižni Novgorodi pealikku. Tsaaripolitsei vahistas Dzeržinski kuuel korral. Vanglakogemusi kasutas ta hiljem revolutsiooni vaenlaste vastu. © Imageselect & Shutterstock Raudne Feliks lõi terrorimasina Vähesed Lenini parteisõdurid olid nii pühendunud revolutsioonile kui Feliks Dzeržinski. Poolas sündinud bolševik oli aastaid oma elust veetnud revolutsioonilise tegevuse tõttu tsaari vanglates, enne kui ta 1917. aastal välja sai ja Lenini võimu ülevõtmisele kaasa aitas. Pärast vangistust teadis toores Dzeržinski tsaari repressiooniaparaadist rohkem kui enamik inimesi ja seetõttu lasi Lenin tal organiseerida bolševike endi julgeolekuteenistuse tšekaa. Esimesel aastal tšekistide juhina töötas, sõi ja magas Dzeržinski oma kabinetis ega lubanud endale hetkekski puhkust. Väsimatult reisis ta mööda Venemaad, et värvata ja õpetada välja kohalikke tšekiste. See kehtis ka ülekuulamismeetodite ja piinamise kohta, sest tsaarivanglast oli ta kaasa toonud palju ideid. „Me ei vaja praegu õiglust. Me vajame võitlust kuni surmani!“ kärkis ta. Dzeržinski nägi ette, et vihkamine proletariaadi ja ülemklassi vahel lõpeb valimatu verevalamisega. „Seetõttu istusin ma maha, et süstematiseerida revolutsioonivõimu karistussüsteemi,“ kirjutas ta ühes 1922. aasta kirjas. Tšekistide juhi sihikindlus oli üks põhjuseid, miks ta sai hüüdnimeks Raudne Feliks. Teiseks oli tema küünilisus. Ta ise ütles, et oli õppinud olema halastamatu. Dzeržinskist sai üks kardetuimaid mehi bolševike seas, kuid samuti üks imetletuimaid. Hoolimata tohutust võimust ei lasknud Raudne Feliks end kunagi korrumpeerida ning elas spartalikult kuni surmani 1926. aastal, mil ta oli kõigest 49 aastat vana. Näita rohkem Lenini ja tšekistide juhtide terror tegi neist loomuliku kättemaksu sihtmärgi. 30. augustil tulistas üks noormees tšekistide Petrogradi juhti Moissei Uritskit, kes suri. Samal päeval oli Moskvas sihikul ka Lenin ise, kui sotsiaalrevolutsionäär Fanny Kaplan haavas teda pärast tema Moskva tehases peetud kõnet. Need kaks atentaati sundisid bolševikke asuma võitlusse kõigi vastastega. Nende ajaleht Petrogradis Krasnaja Gazeta raevutses: „Nüüd oleme kohustatud tegutsema. Kadugu sentimentaalsed, kes kardavad valada süütute verd!“ kirjutas see 31. augustil. Kaks päeva hiljem kuulutas ajaleht, et bolševikud hakkavad nüüd riigi vaenlaste hulgas tegema laastamistööd ja lasevad „tsiviilelanike verel tänavad üle ujutada“. Kommunistide ajaleht Pravda oli oma üleskutses samuti sirgjooneline: „Valmistuge halastamatuks revolutsiooni vaenlaste mahanottimiseks. Kõik linnad tuleb sellest kodanlikust mädanikust puhastada!“ Galina isa vahistati Üks inimesi, kes vahistati juba enne Lenini ja tšekistide Petrogradi juhi Uritski atentaati, oli Galina Djurjagina isa. 1918. aasta 20. augusti ööl olid tšekistid tema isa kaasa viinud ning jätnud ülejäänud perekonna hirmunult maha. Järgmisel varahommikul külastas 19aastane tütar linnas kõiki tuttavaid, kellel oli tšekistidega sidemeid, sealhulgas mõnd oma kaasüliõpilast. Abi sai Galina aga uksehoidjalt haiglas, kus ka isa oli töötanud. Tuttavate tšekistide abiga organiseeris too Galinale ja ta emale visiidi tšekaa vanglasse, mis asus linnast väljas. Tütre ja ema vapustuseks kohtasid nad vanglas arvukalt tuttavaid nägusid oma sõprade ringkonnast. „Näis, nagu oleks kogu haritlaskond arreteeritud,“ kirjutas kohkunud Galina õhtul päevikusse. Õudus aina suurenes, kui nad lõpuks silmasid isa. „Me tundsime ta vaevu ära. Nii tugevasti oli ta viimase kahe ööga muutunud. Ema hakkas nutma,“ meenutas Galina. Isa oli vaikne ja pere vestles tühjast-tähjast. Keegi ei julgenud midagi öelda, kuna kõike võidi kasutada nende vastu, kuigi isa polnud teinud midagi muud, kui lihtsalt kuulus kõrgklassi. „Külastusaeg on lõppenud. Marss!“ karjus üks sõdur ja naised pidid minema koju, teadmata, mis saatus isa ootab. Järgmisel päeval teatas kohalik tšekaa, et paljud linnaelanikud lastakse maha. <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/kaart.jpg" sizes="(max-width: 800px) 100vw, 800px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/kaart.jpg 800w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/kaart-267x300.jpg 267w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/kaart-768x864.jpg 768w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/kaart-600x675.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/kaart-750x844.jpg 750w" alt="" width="800" height="900" /> Kui Lenin 1918. aastal Saksamaaga vaherahu sõlmis, lõi leegitsema kodusõda. Valgete väed vallutasid suured Venemaa alad ning said toetust ka Briti ja Prantsuse vägedelt. © IA Djurjagina pere oli arust ära. Mõelda, kui isa on nende seas! 25. augusti öösel kell kaks ilmus üks Galina naiskaas-üliõpilane, kes oli ühinenud tšekistidega, koos isaga uksele. Tema sõnul olekski isa maha lastud, kui ta sekkunud ei oleks. „Ma jooksin nagu meeletu ja jõudsin samal hetkel, kui su isa viidi hukkamispaika. Ma palusin, et ta vabastataks. Ja palun väga – siin ta on,“ selgitas kaasüliõpilane. Galina isa oli kahvatu kui surm ja seisis apaatselt ukse juures, seljas ikka veel sama pidžaama, milles ta oli vahistatud. Juba järgmisel päeval läks ta tööle, ent igaveseks muutunud mehena. „Ta ei olnud enam inimolend, vaid kõigest vari. Ta ei öelnud sõnagi ja meie ei tülitanud teda samuti küsimustega,“ kirjutas Galina päevikus. Tšekistid piinasid vange Nende niinimetatud rahvavaenlaste, nagu Galina Djurjagina isa, tummaks ja apaatseks muutmises seisneski punaterrori mõte. Kõik kodanikud, eriti intelligentsi hulka kuuluvad, pidid pidevalt oma elu pärast kartma. Nii kindlustasid bolševikud, et üksnes vähesed julgesid režiimile vastu astuda. Seetõttu oli ülioluline, et tšekaa, mille koosseis suurenes 1918. aastal 12 000 inimeselt 40 000 inimesele, rakendaks karmi ja jõhkrat käitumist nii linnapildis kui ka vanglamüüride taga. Tšekistide Ukraina juht Martõn Latsis ei varjanud, mida ta oma inimestelt ootab: „See on räpaseim töö üldse. Te ei saa seda teha siidkinnastes.“ Tšekistide juhi sõnul oli töö nii verine, et meeskonda tuli pidevalt välja vahetada: „Töö murdis paljud nõrga iseloomuga noored kommunistid.“ Seetõttu meelitas tšekaa ligi psühhopaatsete iseloomuomadustega inimesi. Galina Djurjagina endine matemaatikaõpetaja koges oma nahal, kui sadistlikud võisid tšekistid olla. Teda vägistas rühm tšekiste ja seejärel veeti ta seotud silmadega metsa. Siis sunniti teda põlvitama haua äärde. Üks mees vajutas oma relva päästikut, nii et see plõksatas. <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/pariis.jpg" sizes="(max-width: 1200px) 100vw, 1200px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/pariis.jpg 1200w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/pariis-300x200.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/pariis-1024x683.jpg 1024w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/pariis-768x512.jpg 768w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/pariis-600x400.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/pariis-750x500.jpg 750w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/pariis-1140x760.jpg 1140w" alt="" width="1200" height="800" /> Pariisi kommuuni ajal hukkasid revolutsionäärid teiste seas Pariisi peapiiskopi Georges Darboy. © De Agostini Picture Library / Bridgeman Images Pariisi kommuun innustas Leninit Lenin ja teised kõrge positsiooniga bolševikud olid huvitatud Prantsusmaa Pariisi kommuunist, mis haaras linnas 1871. aastal lühikeseks ajaks võimu. Revolutsiooniline valitsus sai seal teoks pärast seda, kui pealinna vasakpoolsed töölised mässasid valitsuse vastu. Pariisi mässajad terroriseerisid süstemaatiliselt teisi sotsiaalseid rühmi ning hukkasid sadu vaenlasi ilma igasuguse kohtumõistmiseta. Prantsuse valitsus vallutas Pariisi 1871. aasta verisel mainädalal siiski uuesti. Töölisklassi elamukvartalites maksid oma eluga vähemalt 25 000 inimest. Lenin uuris Pariisi kommuuni, kuna nägi võimalust, et töölised võivad ka Venemaal saavutada võimu mässuga teiste sotsiaalsete klasside vastu. Lenini arvates ebaõnnestus Pariisi kommuun, kuna mässajate hulgas oli liiga palju intellektuaale. Nood olid vastaste suhtes liiga leebed. Töölised ei olnud aga halastust üles näidanud – ja seda ei kavatsenud teha ka Lenin. Näita rohkem „See oli karistus selle eest, et sa mu tütrele halva iseloomustuse kirjutasid,“ ütles tšekist, enne kui õpetajal minna lasti. Isegi bolševike ringkonnas oli teada, mida kujutasid endast inimesed, kes julgeolekuorganisse tööle kandideerisid. „Tšekistid koosnesid selgelt pervertidest, kes nägid kõikjal vandenõusid. Ma tean kindlalt, et Feliks Dzeržinski pidas neid „poolmädanenuks“, rääkis hiljem Victor Serge, kes ühines bolševike liikumisega Petrogradis 1919. aastal. Sadistlikud tüübid kulusid tšekaale marjaks ära ülekuulamistel vanglas, kus piinamised kuulusid kindlalt eeskavva. Piinamine pidi sundima vange andma tunnistusi teiste kontrrevolutsionääride kohta ning oli tõhus hirmutamisvahend. Paljud tšekistide piinamismeetodid olid inspireeritud 15. sajandi Hispaania inkvisitsioonist. Vangid riputati näiteks pikaks ajaks pea alaspidi üles või pandi kolbapurusti vahele, mida aeglaselt üha enam vastu pead suruti. Bolševikud mõtlesid ka ise välja ohvrite piinamise julmi viise. Paljud tavalised venelased osutasid sõprade või naabrite revolutsioonivastastele tegevustele. © Imageselect Orjolis Lääne-Venemaal sidusid tšekistid näiteks oma vangid teiba külge ja valasid neile vett, kuni ohvritest said lõpuks elusad jääskulptuurid. Moskvast põhja pool, Vologdas kuulas kõigest 20aastane tšekistide juht 1920. aasta talvel järjekindlalt oma vange üle, kastes neid jäisesse jõkke. Tšekisti vaimset seisundit uuriti hiljem ning ta kuulutati hullumeelseks. Terrori mõju suurendamiseks kandsid tšekistid hoolt selle eest, et teised vangid kuuleksid ülekuulamisel piinatava ohvri karjeid. Kui Galina Djurjagina isa oli 1918. aasta augustis viis päeva vanglas, siis teda ei piinatud, kuid kaasvangide karjete kuulmine ja nende kehal põletusjälgede, piitsutamisest veritsevate haavade või maharebitud naha nägemine oli piisav, et ajada ta arust ära. Bolševikud soovisid aga oma vastaste kannatusi veelgi suurendada.1918. aasta sügisel laiendas Nõukogude valitsus tšekistide võimu terroriprogrammi elluviimiseks. Ees ootas hukkamisorgia. Tšekistid läksid pööraseks Pärast atentaate Leninile ja Uritskile oli terror järjest enam tuure üles võtnud. Plakatid hüüdlausetega „Surm kodanlusele! Eemale kapitalismist“ olid linnades üles pandud kõikjale ning tšekistid piirasid sisse terveid linnaosi, et vahistada kontrrevolutsionääre. Seni olid riigi- ja rahvavaenlasi surma mõistnud revolutsioonilised tribunalid. Need ei koosnenud juristidest, kes otsustavad seaduse järgi, vaid bolševikest, kes tegid otsuseid omaenda revolutsioonilise teadlikkuse ehk sisetunnetuse põhjal. Kuigi tribunalid ei pakkunud vahistatutele erilist seaduskindlust, muutus olukord 1918. aasta sügisel ometi hullemaks. Nüüd said tšekistid võimu lasta teatud kategooriate kahtlusaluseid maha ilma mingi kohtumenetluseta. Tšekistid ei tegutsenud seega mitte ainult julgeolekupolitsei, süüdistajate, vangivalvurite ja timukatena, vaid nad otsustasid elu ja surma üle. Sunnitöölaagrid olid Lenini üks uusi algatusi. Nendesse sai klassivaenlasi „isoleerida, et kaitsta Nõukogude vabariiki“, nagu see oli sõnastatud valitsuse 1918. aasta septembri dekreedis. Ametlikult olid need mõeldud rehabilitatsioonilaagritena, kus kinnipeetuid tuli propagandaga ümber kasvatada, kuid selle asemel said neist orjalaagrid. Minimaalse toidunormi eest pidid vangid rügama 12–14 tundi järjest kibeda külma käes, langetades näiteks Valge mere Solovetsi saarel puid või kaevandades sütt Siberis. „Te seisate põlvini lumes, nii et raske on liikuda. Tohutud puutüved, mis kirvestega maha on raiutud, langevad maha vangide peale ja tapavad neid aeg-ajalt kohapeal. Räbalatesse rõivastatuna, ilma kinnasteta ja ainult viisud jalge otsas, suudab inimene end alatoitumuse tõttu vaevu püsti ajada. Käed ja kogu keha on külmunud kibedast külmast,“ kirjeldas üks vangidest laagriolusid. Tšekistidel olid vabad käed kõigi revolutsioonivastaste piinamiseks ja mõrvamiseks. © Zuri Swimmer / Imageselect Kõik meetodid olid lubatud Külmavärinad: Musta mere ääres Odessas viisid tšekistid vangid merekaldale, kus nad suruti algul tulikuuma vette, et seejärel külma merevette visata. Piinamist korrati ikka ja jälle. Rotilõks: Kiievis toppisid tšekistid roti raudtorusse, mille lahtine ots suruti vangi vastu. Kui nad toru kuumutasid, hakkas paanikas rott endale närima teed läbi ohvri, et põgeneda. Fakiiritünn: Venemaa edelaosas Voronežis visati tšekistide alasti ohvrid tünni, mis oli seest kaetud ogadega. Seejärel veeretati tünni ringi. Grillahi: Odessas tegutsenud hukkajad sidusid oma ohvrid kõvasti plangu külge, mida lükati aeglaselt ahjule aina lähemale ja lähemale. Skalpeerimine: Ukraina Harkovi tšekistid leiutasid eriti verise piinamismeetodi: skalpeerimine ja kätelt naha rebimine ülekuulamiste ajal. Matmine: Sadistlikud tšekistid Kiievis nautisid ka oma vangide heitmist kirstu koos mädaneva laibaga. Kirst avati alles poole tunni pärast. Luusaagimine: Tšekistid Tsaritsõnis, tänapäeva Volgogradis, panid oma vangid lamama. Luusaega lõigati ohvrite lihasse ja luudesse, kuni nad tunnistasid ükskõik mille üles. Kroonimine: Voroneži tšekistidele meeldis vaimulikke „kroonida“ okastraadist pärjaga, nii et ogad tungisid sügavale peanahka. Näita rohkem 1920. aasta alguses tegutses 34 laagrit, kuid kõigest poolteist aastat hiljem oli tšekistidel 117 laagrit ning rohkem kui 60 000 kinnipeetut. Ka hukkamiste arv kasvas järjekindlalt. Alates 1918. aasta sügisest intensiivistusid mõrvad kolme aasta jooksul, mil tšekistid raevutsesid süütute inimeste kallal, kes ei sobinud bolševike ühiskondliku ideaaliga. Kõige enam kiusati taga preestreid ja teisi kirikutegelasi, keda karistati ettekäändel, et kirik oli sajandite vältel röövinud inimestelt suuri varandusi. Tšekistid seisid lausa järjekorras, et trumbata üksteist üle barbaarse käitumisega kirikuinimeste suhtes. Petrogradis avastas rühm tšekiste, et kirikuõpetaja pidas linnas bolševike ohvritele mälestusteenistust. Rühm sundis kõiki tseremoonial osalenuid mere äärde minema. Seal sunniti preestrit tegema kõigile viimset võidmist, enne kui nad maha lasti ja nende surnukehad vette visati. Permi linnas otsisid kohalikud tšekistid üles ühe preestri, kellele väidetavasti sümpatiseerisid valged. Sadistlikud tšekistid lõikasid preestril silmad välja ning lasid tal mööda tänavaid kõndida, et linnaelanikke hirmutada ja hoiatada, enne kui ta elusast peast maha matsid. Paljud linna teised preestrid aheldati ja tõugati jõkke. Kui mõnel oli jõudu pinnale tulla, viskasid tšekistid nende pihta kive, kuni nad uppusid. Arvatakse, et aastail 1918–1921 tapeti kuni 9000 preestrit ja muud kirikutegelast. Lisaks vastutas Punaarmee arvutute tapmiste eest ajal, mil kodusõda Venemaal laienes. Kõrgharitud või ühiskonnas heal positsioonil olnud inimesed, kes olid tsaariajal hästi elanud, mõrvati samamoodi üha elajalikumal moel. Sageli vedasid tšekistid oma saagi metsa, kus ohvritel lasti endile ise haud kaevata, enne kui nad kuuli kuklasse said. Galina Djurjagina abiellus 1921. aastal ja sai poja. Värske perekond lahkus viis aastat hiljem Venemaalt. © Salzburgwiki „Me ei vaja tõendeid, ristküsitlemist või kahtlustusi, et mahalaskmisi õigustada,“ teatas üks Kunguri linna tšekist. Sageli lastigi inimesed maha ilma mingi tegeliku põhjuseta, näiteks kui nad juhuslikult kandsid mõne kahtlusalusega sama perekonnanime. 1918. aasta sügisel kuulis Galina Djurjagina ühelt tuttavalt, kui ebainimlikult tšekistid tegutsesid. „Täna kohtasin ma tänaval inseneri tütart. Ta nägi välja nagu surm ise. Tema isa ja kolm venda olid kinni võetud. Kõigepealt neid piitsutati ja seejärel visati sularauda tehases, kus nad töötasid. Ma ei usu, et kunagi varem ajaloos oleks juhtunud midagi nii kohutavat nagu see punaterror, nagu bolševikud seda nimetavad,“ kirjutas Galina hiljem oma päevikus, mida ta peitis maja ventilatsioonišahtis. „Kui see peaks minu juurest leitama, on see minu kindel surm.“ 1918. aasta lõpus usaldas Galina oma päevikule, et perekond elab „pidevas hirmus mahalaskmise ees“. Võimaluse avanedes pidid nad Lenini timukate eest põgenema. <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/valged.jpg" sizes="(max-width: 1200px) 100vw, 1200px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/valged.jpg 1200w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/valged-300x175.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/valged-1024x597.jpg 1024w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/valged-768x448.jpg 768w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/valged-600x350.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/valged-750x438.jpg 750w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/valged-1140x665.jpg 1140w" alt="" width="1200" height="700" /> Valged ei halastanud endi vastastele ja nende toetajatele ning nottisid neid hulganisti maha. © SZ Photo / Scherl / Bridgeman Images Vastased olid täpselt sama jõhkrad Lenin polnud ainus, kes vaenlase hirmutamiseks terrorit kasutas. Ka kontrrevolutsionäärid rakendasid piiramatut vägivalda ja hukkamisi, et demonstreerida inimestele, et igasugune vastupanu valgetele läheb neile kalliks maksma. „Mida hullem terror, seda suuremaks jäävad meie võidud,“ kuulutas valge kindralmajor Lavr Kornilov, samas aga kindral Artemjev selgitas Siberis oma valgekaartlikele sõduritele detailselt, kuidas kohelda bolševike toetajaid. „Kui talupojad osutavad vägedele relvastatud vastupanu, tuleb kogu küla maha põletada, meessoost elanikkond maha lasta ja kogu vara konfiskeerida,“ oli tema korraldus. Maaelanikkonna tapatalgud toimusid sageli ja eriti kerkisid massihauad piki Trans-Siberi raudteed. Selle tunnistajaks oli 1919. aasta suvel Ameerika Ühendriikide leitnant John F. McDonald, kes oli osa valgete USA tugiväest. Ta leidis massihaua, mis oli kaetud õhukese pinnasekihiga. Seetõttu nägi ta selgelt surnukehi, mille metsikud koerad olid peaaegu ära söönud. „Ühel olid jalad otsast lõigatud, teisel polnud pead, ühel olid genitaalid ära lõigatud. Muidugi võisid selle taga olla koerad, kuid see ei näinud välja siiski koerte tööna,“ kirjutas leitnant. Kuigi valgete terror ei olnud nii laialt levinud kui punaste oma, läks see ilmselt maksma 100 000 inimese elu. Näita rohkem Pärast valgete lühiajalist edu kodusõjas, mil bolševike vastaste kätesse läks muu hulgas Perm, tungis Lenini Punaarmee taas edasi. 1919. aasta juuni algul sai selgeks, et Galina kodulinna rüüstavad peagi jälle tšekistid. Galinal polnud kaasas muud kui rõivad ja päevik, kui perekond hüppas ühele viimastest rongidest, mis Permist välja suundus. Koos tuhandete teiste põgenikega sõitsid nad kaubavagunites Siberi poole, mida bolševikud ei olnud veel vallutanud. Täistuubitud rongivagunisse võttis Galina isa kaasa viis väikest pudelit. „See on tsüaniid. Kui punased meid kinni võtavad, on parem surra kui nende kätesse langeda,“ ütles isa. Alles pärast kuupikkust reisi haisvas rongivagunis, kus paljud reisijad surid haigustesse, saabus perekond Irkutskisse Kagu-Siberis. Vabadus ei kestnud kaua. Juba 1919. aasta sügisel sattusid suured Siberi osad samuti punaste kätte ning Djurjagina perekonna saatus olenes taas bolševike kapriisidest. Isa siiski ei tapetud, kuna arste nappis, ja keegi perekonnast ei võtnud kaaliumtsüaniidi. Perekond majutati nüüd Omski linna vanade rongivagunite linnakusse, kus isa sunniti arstina töötama. Mingit õigust oma arvamusele ei olnud uues ühiskonnas talle ette nähtud. Tšekistid ilmusid välja uues kuues 1920. aasta lõpus said bolševikud kodusõjas sisulise võidu, ehkki viimased mässuliste tööliste ja talupoegade kolded õnnestus purustada alles 1922. aastal. Paradoksaalselt olid need vastu seisunud valitsusele, mis esialgu oli end kuulutanud proletaarlaste võimuks. Kodusõjaaegne majanduspoliitika, mille raames riik natsionaliseeris kogu tööstuse ja keelas eraettevõtluse, teravdas suhteid rahvaga. Bolševikud rakendasid põllumajandustoodangu konfiskeerimist, ja kui talupojad või tehaseomanikud keeldusid kaupu üle andmast, oli karistuseks vangilaager või surm. Streikivad töölised, kes olid tingimustega rahulolematud, sundis julgeolek alla kirjutama avaldustele, kus nad tõotasid, et „töötavad tulevikus kohusetundlikult“. Bolševike terror surus tõhusalt maha vastupanu rahva hulgas ning aitas bolševikel säilitada kontrolli Venemaa üle, mis 1922. aasta detsembris sai nimeks Nõukogude Liit. 1926. aasta juulis suri tšekaa asutaja Feliks Dzeržinski, kelle auks püstitati hiljem rohkesti mälestusmärke. Kirstukandjate seas oli Jossif Stalin, kes oli Feliksi käest palju õppinud. © Laski Diffusion / Getty Images Seda, kui palju ohvreid terror kaasa tõi, on võimatu öelda, kuid ajaloolaste hinnangu järgi hukkasid tšekistid aastail 1917–1922 vähemalt 100 000–200 000 inimest. Kui Lenin 1922. aastal tšekaa reorganiseeris, hõlmas julgeolekuteenistus umbes 300 000 inimest. Tšekaa tegutses edasi uue nime all – sellest sai Riiklik Poliitvalitsus (GPU). See vahistas ja hukkas edasi neid inimesi, kes bolševike arvates ohustasid nende võimu. Selle organisatsiooni hilisemad kurikuulsad järglased olid NKVD ja KGB. Nõukogude kodanikud ei vabanenud režiimi raudsest tšekistlikust rusikast seega kunagi. Galina Djurjagina pääses süsteemi ahelatest ühena vähestest. 1925. aastal lahkus ta Nõukogude Liidust oma austerlasest mehega – sõjavangiga, keda ta oli kohanud pärast saabumist Omskisse Siberis. Ta suri 1991. aastal, mõni kuu enne Nõukogude Liidu lagunemist. Loe lisaks S. Melgunov Red Terror in Russia, Hyperion Pr, 1975 G. Leggett The Cheka, Clarendon Press, 1981 J. Ryan Lenin’s Terror, Routledge, 2012 Related Posts edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Reetur, kellele ei saa andestada" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/intro-600x400-3-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/intro-600x400-3-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/intro-600x400-3-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Religioon Reetur, kellele ei saa andestada Reetur, kellele ei saa andestada Juudas Iskariot – Jeesuse jünger, keda kristlased on põlanud peaaegu 2000 aastat. Ta müüs Jeesuse... by Else Christensen & Torsten Weper 4. dets. 2024 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Stseenid Eesti abielust" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/intro-600x400-2-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/intro-600x400-2-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/intro-600x400-2-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Eesti Stseenid Eesti abielust Stseenid Eesti abielust Eesti talurahva pulmapidu kestis mitu päeva. Pidu algas siis, kui laulatus sai läbi ning pulmarahvas sõitis kirikust... by Alo Lõhmus 2. dets. 2024 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Eiffeli torni ehitamine" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/intro-600x400-1-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/intro-600x400-1-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/intro-600x400-1-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Ehitised Eiffeli torni ehitamine Eiffeli torni ehitamine Kui Gustave Eiffel sai ülesande ehitada Pariisi keskele maailma kõrgeim torn, olid intellektuaalid selle vastu. Prantsusmaa juhtivad... by Else Christensen 2. dets. 2024 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Leiti turniiriplats, mis tegi kuningast türanni" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/turniir-600x400-1-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/turniir-600x400-1-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/turniir-600x400-1-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Keskaeg Leiti turniiriplats, mis tegi kuningast türanni Leiti turniiriplats, mis tegi kuningast türanni © Nawrocki / ClassicStock / Getty Images JANNIK PETERSEN1. MÄRTS 2021 3 min read... by Jannik Petersen 1. dets. 2024 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Uue supermarketi keldris on viikingid" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/viikingid-600x400-1-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/viikingid-600x400-1-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/viikingid-600x400-1-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Arheoloogia Uue supermarketi keldris on viikingid Uue supermarketi keldris on viikingid JANNIK PETERSEN1. MÄRTS 2021 3 min read Iirimaa pealinnas Dublinis avatud Lidli poeketi kaupluse 4.... by Jannik Petersen 1. dets. 2024 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="100 000 aasta pikkune sõda" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/neandertaal-600x400-1-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/neandertaal-600x400-1-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/neandertaal-600x400-1-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Sõda 100 000 aasta pikkune sõda 100 000 aasta pikkune sõda © ShutterstockJANNIK PETERSEN1. MÄRTS 2021 3 min read Eksperdid on aastakümneid vaielnud, kas tänapäeva inimene... by Jannik Petersen 1. dets. 2024 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Lenin pani vere voolama

Tule minevikku!

Ajakiri + digi

Digi

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool