Tõeline õnn peitub hobuses. Leonardo da Vinci jõudis sellele tõdemusele 1489. aasta kevadel, mil Milano hertsog Ludovico Sforza tellis talt oma isa esindusliku ratsamonumendi, mis pidi linnaelanikele meenutama Sforza perekonna suurust.

Innustununa alustas Leonardo tööd: monument pidi tulema 8 meetri kõrgune ja pronksivaluks pidi kuluma 75 tonni metalli. Et monument saaks võimalikult elutruu ja veenev, oli esmalt tarvis põhjalikult uurida hobuse anatoomiat.

Leonardo lahkas hobuselaiba, tegi märkmeid ja jooniseid hobuse luude proportsioonidest. Hobuse sisikond osutus niivõrd põnevaks, et ta otsustas kirjutada teadustöö hobuse anatoomiast. See ei valminud siiski kunagi, sest töö käigus paelus Leonardot hoopis uudne puhtamate tallide ehitamise meetod, mille ta täitsa juhuslikult leiutas. Sõnniku ära­juhtimiseks pidid seesuguses tallis olema veelüüsid ja põrandasüvendid. Järgmise asjana asus Leonardo kavandama säärast mehhanismi, mis laest tulevate torude abil täidaks automaatselt hobuste söögikünasid.