Bostoni linnatänavad olid 1990. aasta 18. märtsi öötundidel tulvil õnnelikke inimesi. Pärast südaööd olid linnas lõppenud Iiri rahvuspüha püha Patricku päeva pidustused. Sellal, kui rõõmsameelne rahvahulk tänavaid mööda oma kodude poole liikus, istus kaks tundmatut kuju Palace Roadil pimedas autos. Nad ootasid, kuni öö nende valdusesse jääb.

Pisut pärast kella ühte hakkasid linnatänavad öistest uitajatest vähehaaval tühjenema. Nüüd väljusid ka mehed autost. Nad kandsid siniseid politseivorme ja sammusid kiiresti Isabella Stewart Gardneri muuseumi personali sissepääsu juurde, mis asus 30 meetri kaugusel. Kunstimuuseum oli Bostoni uhkus, see säras eragaleriide seas nagu kalliskivi, sest muuseumi umbes 2500 eksponaadi seas leidusid mõned maailma väärtuslikemad teosed, hindamatud kunstiaarded. Päevaajal tungles Rembrandti, Raphaeli ja Degas’ meistriteoste ees arvukalt huvilisi, kuid öösel valvas ses häärberitaolises hoones ainult kaks hingelist. Need olid öövahid, kes vaheldumisi mööda näitusesaale ringi käisid.

Kell 1.24 helises valvurite ruumis, kus parajasti viibis Richard Abath, uksekell. Muuseumi valvuritele antud juhtnöörid keelasid ilma turvaülemalt luba saamata igasuguse sisselaskmise, olgu tegemist kas või tuletõrjujate või politseinikega. Kui aga ukse taga seisnud mehed esitlesid end Bostoni politseinikena ja väitsid, et neile on tulnud teade kahtlase olukorra kohta muuseumihoones, otsustas Abath eeskirjadest mööda vaadata. Ta laskis „politseinikud“ sisse, aimamata seejuures, et ta avas ukse ajaloo suurimale kunstiröövile.