Lõika kand maha – jalga peab mahtuma

Tuhandeid aastaid on inimesed jalgu kaitsnud jalatsitega. Ajapikku muutusid need väljendusviisiks ja moodi läksid teatud tüüpi kingad või saapad. Osa leiutisi olid käimiseks kõlbmatud ning murdsid lausa jalaluid.

© Rava / Bridgeman Images

Jónas Terney Arason

1.JUUNI 2021

10 000 aastat vanad plätud

Plätulaadseid jalanõusid on inimene kandnud tuhandeid aastaid. Vanimad arheoloogilised tõendid seda tüüpi jalavarjudest on
10 000 aasta vanused koirohutaimest punutud sandaalid, mis tulid välja USA Oregoni osariigis Fort Rocki koopast. Jalats koosnes tallast ja varvaste vahelt läbi käivast paelast, mis oli ühendatud üle jalalaba käivate paeltega.

Neid käimasid on nii lihtne valmistada, et kõik maailma tsivilisatsioonid on läbi aegade leiutanud sandaali üksteisest sõltumatult. See ei pruukinud olla küll kõige mugavam jalanõu, ent tald kaitses jalga kivide, okaste, põletavalt kuuma liiva ja paljude muude ebameeldivuste eest.

8000 eKr

Fort Rocki koopa sandaalid leiti vulkaanilise tuhakihi alt.

© University of Oregon

Vanimaid selliseid jalavarje punuti taimedest, mida inimesed loodusest leidsid. Vanaaja egiptlased valmistasid umbes 7000 aastat tagasi sandaale palmilehtedest ja papüürusest. Hiinas ja Jaapanis kandsid inimesed riisi­õlgedest ja Indias peamiselt puidust valmista­tud plätulaadseid sandaale.

Arheoloogid on leidnud ka pehmest nahast tallaga sandaalilaadseid jala­nõusid, näiteks Egiptusest ühe plätu, mille vanuseks määrati 3500 aastat.

Lambasõnnik säilitas vanima nahast pastla

Nahk on materjal, millest inimene on läbi aegade jalanõusid valmistanud. Varaseim nahast jalavari oli tehtud ühest tervest nahatükist, mis nööriti jalalaba pealt kinni ning vooderdati heina, kõrte, villa või muuga, mis tegi pastla soojaks ja meeldivaks.

3500 eKr

Armeenia pastla suurus vastab tänapäeval suurusele 37.

© Pinhasi R, Gasparian B, Areshian G, Zardaryan D, Smith A

Vanim arheoloogide leitud jalanõu on pärit Armeenia koobastikust koodnimega Areni-1. Nahast pastel on ligi 5500 aastat vana, kuid hästi säilinud. Jalavari lebas koopas keraamilise poti all, millel omakorda lasus korralik kiht lambasõnnikut, mis säilitas pastelt õhukindlalt.

Rooma sandaalid vallutasid maailma

Rooma leegionäri varustuse osaks olid jalavarjud, mis aitasid hiigelriiki kontrolli all hoida. Sandaalid olid eksisteerinud juba tuhandeid aastaid enne Rooma riigi rajamist, kuid roomlased muutsid selle jalanõu arvestatavaks relvaks. Rooma leegionäri sandaalid caligae (lad „saapakesed“) võeti jalaväe varustusse 6. sajandil eKr. Need oli valmistatud pehmest nahast ning need sai nahast rihmadega kinni siduda, nii et sobisid igale jalale. Leegionäri jalatsid olid mugavad ja nendega võis kõndida pikki vahemaid –

vajalik omadus riigis, mis laius üle kogu Vahemere-piirkonna. Alistatud naabritelt etruskidelt võtsid roomlased üle geniaalse idee tugevdada sandaalide pakse taldu metallnaeltega, mis andsid teel julgema sammu ja lahingus kindlama jalgealuse. Naelad vähendasid ka kulumist.

6. sajand eKr kuni 5. sajand pKr

Caliga talla metallist naelad andsid Rooma leegionärile kindla jalgealuse.

© G. Dagli Orti/De Agostini Picture Library/Bridgeman Images

Armees toimisid sandaalid ühtlasi auastme näitajana. Mida kõrgemale säärel sandaali nahkrihmad kinnitusid, seda kõrgem oli leegionäri auaste. Kõrgeima auastmega leegionäride jalatsi­rihmad olid seotud põlvede juures ning nägid välja nagu pika säärega saapad. Sandaale ehiti väärismetalli, elevandiluu ja loomanahkadega. Ratsanike sandaalidel olid kannused.

Viikingite eelkäijad käisid kõrgetel kontsadel

Rauaajast pärit rõivaesemete ja jalanõude leiud on põhjamaades haruldased, sest niiske kliima tõttu on tänapäevani säilinud üksnes väike­si rõivatükke.

500 pKr

Kõrged kontsad võisid olla staatuse sümbol

© TV2Bornholm.dk

Hiljuti satuti Taanimaal Bornholmi saarel leidudele, mis annavad aimu viikingite eelkäijate jalanõumoest.

Arheoloogid leidsid väljakaevamistel mitu 6. sajandist pärit lehtkullast amuletti, guldgubber’it. Neile kantud kujutiste põhjal tegid arheoloogid veidra avastuse: näib, et viikingitel eelistasid nii esiemad kui ka -isad patseerida kõrgetel kontsadel.

10. sajand ja edasi

Viimane lootosejalatseid valmistanud tehas suleti Hiinas
1999. aastal.

© Granger/Imageselect

Lootosejalg oli valus iluideaal

10.–12. sajandi Hiinas tekkis julm iluideaal: naise jalg pidi olema nii väike, et see mahuks umbes 11 sentimeetri pikkusesse teravatipulisse kõrge kontsaga kinga, mida kutsuti lootosekingaks. Uus kingamood juhatas hiinlannade elus sisse valusa aastatuhande.

Legendi järgi pärineb lootosejala mood 10. sajandi lõpust. Keiser Li Yu palus ühel konkubiinil siduda oma labajalad poolkuukujulisteks ja esitada niiviisi balletisarnast tantsu. Li Yu soovis, et konkubiinide jalad sarnaneksid lootoselille õielehtedega. Tants olevat olnud nii erutav ja meeliülendav, et seotud jalad muutusid õukonnas kõrgmoeks. Õukonnast levis see mood sajandite vältel ühiskonna eliidi kaudu üle kogu rahva.

Murtud luudega jalga peeti väga ilusaks
Ideaalse naise labajalg oli vaid 11 sentimeetrit pikk. Selle saavutamiseks tuli tüdrukute jalad juba väga noores eas tihkelt kangasse mässida, nii et varbad hakkasid kasvama kõveralt jala talla alla. Miljonid Hiina naised komberdasid kägardatud varvastega ringi peentes lootosekingades, olles kogu eluks mõistetud suurt valu kannatama.

Kingamoodi kritiseeris 13. sajandi õpetlane Che Roshui, kirjuta­des: „Väikesed tüdrukud, kes pole veel neli-viis aastat vanadki ega pole teinud midagi valesti oma elus, pannakse kannatama piiritut valu, kui nende väikesed jalad seotakse kinni. Ma ei tea, mille jaoks see küll hea on.“
Teda ei kuulanud keegi.

Lootosejalg on peagi minevik
Sajandeid kehtinud lootosejala tava muutus hiina ühiskonna lahutamatuks osaks. 19. sajandi lõpus hakati selles siiski kahtlema ja tekkisid organisatsioonid, näiteks Loomulik Jalg või Jala Sidumise Vasta­ne Ühing.
1912. aastal keelustati jalgade sidumine ja 15 aastat hiljem tehtud uurimistöö tuvastas, et seotud jalgadega naiste määr oli langenud 95 protsendilt 2,3 protsendile. 21. sajandi alguseks olid lootosejalad veel üksnes vanadel hiinlannadel.

Näita rohkem

Euroopa kõrgaadel koperdas nokk-kingades

Üks kõige kauem kestnud jalanõumood keskaegses Euroopas oli nokk-king. Neid ebapraktilisi jalatseid kandsid nii kõrgklassi naised kui ka mehed. Kingad olid pika ja terava ülespoole osutava ninaga ning eelistatult erksavärvilised.

12.-15. sajand

Nokk-kingade populaarsus vähenes 13. sajandil, ent sajandeid hiljem olid need jälle moes.

© MFA

Nokk-kingast sai kuumim meestemood ja samas ka seisusenäitaja, sest nokk-kinga nina pikkus oli paika pandud kindla hierarhia alusel. Tavaline lihtne mees käis kingades, mis ei olnud palju pikemad kui tema jalalaba, kuid printsil või aadlikul võisid olla jalas kingad, mis olid üle poole meetri pikad. Pikk ots täideti villa, heina, rohu, sambla või karvadega, mõnikord ka vaalaluuga, et kinga kuju säilitada.

Kõige kallimate nokk-kingade ninad olid nõnda pikad, et need kinnitati põlvede külge, et need kuhugi kinni ei jääks ning omanikku komistama ei paneks.

Platootuhvel tõstis osmanid tänava ja sauna mustusest kõrgemale

Tänapäeval kannavad paljud ujulas käies kergeid plätusid hügieenilistel eesmärkidel. Sama funktsiooniga olid 14.–15. sajandi osmanite kabkab’id, mis said nime heli järgi, mida tekitas nendega marmorpõrandal kõndimine. Türgi saunas kasutati neid kõrgeid jalanõusid selleks, et pääseda kuiva jalaga üle märja põranda. 

14.-19. sajand

Osmanid kandsid Türgi saunas kõrgeid kingi.

© Album / Fine Art Images / Imageselect

Rikkad kaunistasid puidust valmistatud jalatseid hõbe- või kuldkettidega. Puitosad, nii tald kui ka selle all olnud „jalad“, võisid olla kaetud pärlmutriga. Kabkab’i peal jooksis üksik nahast, sametist või siidist rihm, mis hoidis jalanõud jala küljes kinni. Mehed kasutasid jalatseid peamiselt saunas käies. Naised kandsid neid ka tänavail, et hoida rõivaid tänavamustusega määrdumast.

Kingsepaamet oli kui kinnine klubi

Keskajal oli kingsepatöö kaitstud. Linnade kingseppade tsunftid otsustasid selle üle, kes võib jalanõusid valmistada.

Linnades oli kingsepaamet tulus. Keskajal oli mõnes linnas nii palju kingseppi, et terve tänav võis saada nende nime. Tallinna vanalinna Kinga tänav oligi algul Kingsepa tänav.

Tsunftiliikmed võitlesid järjekindlalt isehakanud väljaõppeta kingseppade vastu, kaitstes sel moel oma ametit. Kingsepaks saada soovinud noormees pidi esmalt töötama palju aastaid kingsepa juures õpipoisi ja sellina, enne kui tal endal lubati kingsepana tööle hakata.

Kinga valmistamisele kulus üle aasta

11.-17. sajand

Et tald oleks vastupidavam, tugevdas kingsepp seda puidu või metalliga

© Bridgeman Images

1. Nahk oli vaja parkida

Kingsepale toodi loomanahk, kuid see tuli esmalt parkida. Nahk pandi leotisesse, mis võis sisaldada soola, tammepuukoort või uriini. Niisuguse leoti­sega vannis hakkas karv nahalt eralduma.

2. Nahk pidi aasta seisma

Nahka leotati sel moel nädal-kaks ja siis võis karvad parkali­noaga maha kraapida. Seejärel kasteti nahk kergelt happelisse vette ning siis töödeldi seda rasva­ga. Järgmisena nahka venitati, et seda pehmeks muuta. Viimaks pandi nahk puukoortega veevanni aastaks seisma. Alles siis oli nahk kasutus­­-
kõlblik.

3. Iga kinga jaoks oli vaja liistu

Kinga valmistamise jaoks vajas kingsepp liistu – see oli kliendi jalast tehtud puidust jäljend. King õmmeldi liistu peale.

4. Alles siis algas kinga valmistamine

Alles siis, kui nahk ja ka kunde jala järgi tehtud liist olid valmis, võis kinga õmblemine alata. Lõigati välja kaks nahatükki: üks talla ja teine pealse jaoks. Need tuli kokku õmmelda ning sellega kingsepp ja tema sell tegelema hakkasidki. Nõela nahast läbi lükkamiseks pidid kingsepa sõrmed olema väga tugevad.

5. Kingad muutusid süsteemsemaks

Kingad valmistati enamasti iga kunde jala mõõtude järgi. Ajapikku muutus aga kinga valmistamise protsess süsteemseks ning see võimaldas hakata valmistama universaalseid valmis­kingi, mida klient sai osta näiteks turult.

Tavaliselt anti amet isalt pojale üle, ent kingsepp võis õpipoisi võtta ka väljast­poolt peret. Kui kingsepp suri, pidi tema lesk äri edasi pidama, kuni ta omale uue mehe leidis.

Ateena ajaloolane Xenofon kirjutas 370. aastal eKr Antiik-Kreeka kingsepa tööjaotuse kohta, et ideaalses king­sepatöökojas olid meister, sell ja õpipoiss. Tegelikult juhtus siiski harva, et ühes töökojas oli just selline komplekt töötajaid. Väga sageli aitasid kingseppa hoopis tema naine ja lapsed.

Keskaja kingsepp pidi tegelema kõigi jalatsivalmistamise etappidega alates tapetud veise naha parkimisest kuni selle kingaks vormimiseni. Aegamööda võtsid teatud eeltöötlemise etapid enda kanda neile spetsialiseerunud käsi­töölised (nt parkalid).

Veneetsia naised kõikusid kompadel

Mida kõrgem, seda parem! Niimoodi arvasid Itaalia linnas Veneetsias elanud jõukad kaupmeheprouad. Muu Euroopa vangutas pead.

Platvormking pole mingi uudisasi. Tänapäeva platvormkingad on tagasihoidlikud võrreldes nende kompadega, mida kandsid 15.–17. sajandini Veneetsia naised. Neid nimetati chopine’ideks ja need võisid olla üle 50 sentimeetri kõrged. Kõrgetel jalanõudel oli kaks eesmärki: kaitsta naise jalgu märgadel ja mudastel tänavatel ning rõhutada samal ajal tema kõrget sotsiaalset seisust. Ühtlasi tõstsid need kingad oma kandja teistest sõna otseses mõttes peajagu kõrgemale, mis pani kaupmeheprouad pööblist eristuma.

15.-17. sajand

Kompade valmistamiseks kulus suurel hulgal korgipuud.

© Album / Fine Art Images / Imageselect

Kompade paksud tallad valmistati üldjuhul puidust või korgist ja toestati peente metallneetidega. Selliste kõrgete kingadega kõndides oli üliraske tasakaalu hoida ja seepärast käisid „kõrged naised“ kepi või teenri toel. Väljaspool Veneetsiat nõustuti, et see moenarrus on täiesti nõdrameelne, kuid Hispaanias muutusid kompad sellegipoolest hitiks. Need muutusid nii populaarseteks, et suurem osa Hispaania 15. sajandi korgitoodangust läks kompade platvorm­taldade valmistamiseks.

Vasak või parem, vahet pole

Küllap igaüks meist teab, mis tunne on, kui paned kogemata jalga vale jala kinga. 16. sajandi Euroopas polnud see probleem, sest jalanõud olid laia tömbi ninaga.

16. sajand

Inglismaa kuningas Henry VIII kandis tömbi ninaga jalavarje, sest sümmeetrilised jalanõud olid moes.

© Walker Art Gallery

Sajandivahetusel oli tekkinud palju väljaõppimata kingseppi, kelle tõttu jalanõude hinnad odavnesid. Jalatseid valmistades pidi king­sepp kasutama vasaku jala jaoks üht liistu ja parema jala jaoks teist. Surve all kingsepad leiutasid kokkuhoiu­trikina sümmeetrilised jalanõud. Mõlemale kingale piisas ühestsamast liistust.

Päikesekuningas dikteeris moodi

Pärsia šahhi 16.–17. sajandi Euroopa visiit tõi moodi kontsa, millest sai kõrgklassi meeste staatusesümbol.

Prantsusmaa kuningas Louis XIV (1638–1715) näitas uue moe eeskuju oma kingadega, millel olid kõrged punased kontsad – selliseid tohtisid kanda ainult tema ise ja talle lähedal seisnud aadliseisusest isikud.

17.-18. sajand

Päikesekuningas tegi kontsakinga Euroopas populaarseks.

© Wartburg.edu

Päikesekuningas hoolitses selle eest, et lubatud kontsakõrgus oleks väga täpselt reguleeritud: lihtinimesel ½ tolli, kodanlusel 1 toll, rüütlitel
1½ tolli, aadlikel 2 tolli ning riigi printsidel 2½ tolli.

Puust kotad säästsid jaapanlaste jalgu

18. sajandi Jaapani tänavail kõlas omamoodi heli. Karankoron on jaapanikeelne sõna selle hääle kohta, mida tekitasid munakividega kaetud tänavail puust kotadega kõndivad naised. Neid jalanõusid nimetati geta’deks ning need olid puukingade ja plätude ristsugutis, mis võeti esimesena kasutusele Hiinas. Sealt levisid jalanõud Jaapanisse, mille elanikud võtsid need omaks.

18. sajand ja edasi

Jaapani ebausu järgi toob geta rihma katkemine ebaõnne.

© INTERFOTO Antiquariat Felix Lorenz / Imageselect

Jalatsite taldade all on rõhtsalt kuni kolm „hammast“ ehk puuplaati, mis harilikult vooliti ühest puutükist. Pealpool on rihmad.

Geta’dega kõndimine nõudis teatud oskusi ja vilumust. Eriti raske on koperdada selliste geta’dega, millel on ainult üks „hammas“.

Jalatsite eesmärk oli tõsta omanik räpasest maapinnast kõrgemale ning need olid iseäranis praktilised kimonokandjale, kelle kimono allserv jäi sel juhul puhtaks. Samuti leidsid need kasutamist kalaturul, kus kalakaubitsejad ei tahtnud maas lebavates kalarapetes kõndides jalgu määrida.

Ilus roheline king mürgitas naisi

Kaks Saksa keemikut leiutasid 1814. aastal uue meetodi rohelise värvi saamiseks. Smaragdroheline püsis kaua ergas ega tuhmunud –
seepärast kasvas nõudlus selle värvi järele kiiresti just kanga- ja kingatööstuses. Paljud õrnad naiste satiinkingad said uue meetodiga kena ilme, kuid arstid hakkasid täheldama tervisehädasid. Need, kes niisuguseid kingi kandsid, jäid haigeks, oksendasid, paistetasid üles, kannatasid kõhulahtisuse või hingamisraskuste all.

1814

19. sajandil olid populaarsed kingad, mis olid värvitud arseenikuga.

© Bata Shoe Museum

Kui Saksa keemikud avaldasid 1822. aastal lõpuks värvaine keemilise valemi, selgus, et see sisaldas väga mürgist arseenikut ehk arseentrioksiidi. Kuna aga värv andis väga ilusa värvuse, kasutati seda ikkagi edasi.

1867. aastal avastasid Ameerika Ühendriikide farmerid, et sedasama ainet saab pruukida putukamürgina ning sellest sai lõpuks esimene üld­-
kasutatav putukamürk maailmas.

Sukksaabast peeti väga seksikaks

19. sajandi lõpus nägid ühiskondlikud normid ette, et naine pidi rõivastuma nii, et kogu keha oleks kaetud. Viktoriaanlik moraal nõudis, et naine mingil juhul meest ei ahvatleks ega võrgutaks. Naised pidid kandma maani ulatuvat kleiti, mis kattis jalad, sh pahkluud.

u 1890

Naiste kingad ja saapad olid mõeldud vastassoo erutamiseks.

© Bata Shoe Museum 

Mood leidis aga ikka oma tee ning üks eriline jalanõu võimaldas naistel siiski meeste pilke endale tõmmata. Sukksaabas täitis nõude, et naise keha oleks kaetud, kuid samal ajal oli see sukaga nii sarnane, et iga mees, kes juhtus sellisele väljakutsuvale saapale pilku heitma, pidi seepeale tahtmatult punastama.

Nike ja Jordan vallutasid turu

Kuni 1980ndateni peeti neid spordi­jalatsiteks, kuid 1984. aastal muutus kõik. Spordijalatsite tootja Nike sõlmis siis lepingu korvpalluri Michael Jordaniga.

Kokku lepiti selles, et Nike võis oma uutele spordijalatsitele anda nime Air Jordan, kui maksis Jordanile viis aastat järjest 500 000 dollarit aastas, samuti teatud protsendi müügitulust. Nike lootis koostöö tulemusena müüa umbkaudu 100 000 jalanõud aastas.

1984

Air Jordan on populaarne ka tänapäeval

© Shutterstock

Tootja oli uute spordijalatsite potentsiaali alahinnanud. Kui 1984. aasta oli läbi saanud, oli Nike müünud 4 miljonit paari Air Jordani tossusid ühtekokku 126 miljoni dollari eest. Kõrged Air Jordani tootemargiga ketsid on seniajani üks müüduimaid jalanõusid maailmas.

Loe ka neid artikleid

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress