Tule minevikku!

Maailma parima nalja otsinguil Sakslased rääkisid nalju Hitlerist, roomlased pilkasid keisri abikaasat ja maailma teadaolevat esimest nalja on tänapäeval võimatu mõista. Me uurime huumorit läbi ajaloo ja valime aegade parima nalja. © Joseph Ducreux, Shutterstock ANDREAS EBBESEN JENSEN 17. VEEBRUAR 2022 3 min read Juba antiikajal püüdsid filosoofid, nagu Platon ja Aristoteles, leida huumori sisemist olemust. Psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud ühines 20. sajandi algul nende filosoofidega ja uuris põhjalikult, mis muudab nalja naljakaks. Miks me räägime üksteisele nalju? Ja kas huumor on ajatu? Viimasele küsimusele on kõige parem vastata ühe näitega. Klassikaline nali Rooma impeeriumi ajast kõlas lühidalt nõnda: „Karuohakad on kui salat eesli mokkadele.“ Vana-Rooma poliitik Marcus Crassus (115–53 eKr) oli väidetavasti naerust pikali kukkunud, kui tema seda nalja kuulis. Tänapäeval ei saa me sellest naljast üldse aru, sest aegade jooksul on midagi väga olulist – nimelt kontekst – kaduma läinud. Roomlased pidasid tubli 2000 aastat tagasi salatit ehtsaks Viagraks, mis tugevdab potentsi. Kui nimetati sõna „salat“, tajusid roomlased seda kui vihjet potentsile või lubadust seksile ning nende nägu läks naerule. Tänapäeval on tõenäoliselt väga vähe neid, kelle põsed punetama hakkavad, kui nad toidupoe köögiviljaosakonnas kerajat jääsalatit märkavad. Ajaline vahe ei tähenda siiski seda, et kõik vanaaja naljad tänapäeva inimestele päris arusaamatuks jäävad. Üks nali 5. sajandi Roomast on selline: „Üks skolastik [õpetatud roomlane – toim] on laevaga seilamas, kui laeva tabab äge torm. Tema orjad on hirmust oma elu pärast pisarais. „Ärge muretsege,“ ütleb skolastik, püüdes orje lohutada, „mina olen teile kõigile testamendis vabaduse andnud“.“ Nali merehädas orjade kohta paljastab, et on olemas retsept universaalse ja igavesti elujõulise nalja jaoks – retsept, mida isegi vanad kreeklased kasutasid ning mis on meile tänapäevalgi teada. See kehtib isegi ajaloo parima nalja kohta, mis 2002. aastal valiti. Auhinna võitnud nalja juurde pöördume hiljem tagasi. Ainult Homo sapiens naljatab Ameerika Ühendriikide humorist ja kirjanik Mark Twain väitis, et huumor on inimkonna suurim õnnistus. Ükski teine loom planeedil Maa ei suuda naerda nalja või nilbe ütluse üle. See võime tuleneb miljonite aastate pikkusest evolutsioonist. Isegi enne seda, kui inimene rääkima hakkas, oli huumor osa igapäevaelust. Antropoloogid usuvad, et naer arenes eelajalooliste inimeste röhatustest, kui nad lõbu pärast oma pereliikmetega mõõtu võtsid. Aegamisi moondusid röhatused selleks, mida me tänapäeval tunneme naeruna. Don Nilsen, kes on USAs Arizona ülikooli lingvistikaprofessor, selgitab, et kiviajal suurendas huumor ellujäämisvõimalusi. Ta on aastakümneid huumorit uurinud ning avaldanud muu hulgas raamatu „The Language of Humour“ („Huumori keel“). „Kiviajal nagu ka tänapäeval oli huumor intelligentsuse märk. Kui suutsid teise koopainimese naerma ajada, tõusis sinu staatus karjas. Huumor suurendas ka sinu ellujäämisvõimalusi. Kui suutsid naeratada ja teiste koopainimestega koos naerda, suhtuti rühmas sinusse automaatselt hästi – ja seega vähenes ka oht saada surnuks pekstud, kui sa konkureerisid sama toidu või sama naise pärast.“ „Huumor suurendas ka sinu võimalusi paarilist leida. Nii toona kui ka tänapäeval meelitavad naisi sageli ligi intelligentsed mehed, kes suudavad neid kaitsta ja on piisavalt nutikad, et keerulistes situatsioonides nalja näha,“ ütleb ta. Pole selge, kas kiviaja inimene viskas nalja koopamaalingute üle või tegi teistele vingerpusse. Kiviajal nagu ka tänapäeval oli huumor intelligentsuse märk.“ Professor Don Nilsen, Arizona State University Vanim nali, mis on teada, vormistati mitu tuhat aastat pärast kiviaega. Maailma vanima nalja leidis 2008. aastal doktor Paul McDonald, Suurbritannia Wolverhamptoni ülikooli huumoriekspert. See oli graveeritud ühele Sumeri kivitahvlile, mis leiti Lõuna-Iraagist ja on peaaegu 4000 aastat vana. „Miski, mida pole sestsaadik kunagi enam juhtunud: üks noor naine ei puuksutanud oma abikaasa süles,“ võib lugeda krüptilisest naljast. See ei ole just nali, mis tänapäeval lõunaseltskonna naerust kõverasse kisuks, kuid sumerite meelest oli see ilmselt maailmaklassi komöödia. Nalja on tänapäeval raske dekodeerida, kuid Don Nilsen teeb siiski ühe katse. „Sumeri kultuuris allusid naised abikaasa võimule ja katsid end ülerõivaga, mida nimetati chador’iks ja mis peitis nende figuuri, et nad teiste meeste tähelepanu ei tõmbaks,“ selgitas ta. „Võib-olla tuleks nalja näha peidetud kriitikana rõhuvate tingimuste suhtes, milles naised elasid. Isegi nii loomulik kehafunktsioon nagu kõhugaasi väljutamine toimus varjatuna siis, kui naine istus oma mehe süles. Aegade jooksul on palju kaduma läinud, nii et on raske mõista, miks see nali toona ja spetsiifilises kultuuris naljakas oli,“ tunnistab Don Nilsen. Rooma keisrit naeruvääristati Mõnest teisest ajaloo vanimast naljast saame juba paremini aru. Umbes Jeesuse sünni ajal heideti nalja Rooma keisri Augustuse üle, kes on oma tohutus riigis ringreisil. Ta kohtub noormehega, kes näeb temaga äravahetamiseni sarnane välja. Uudishimulikult pärib keiser: „Kas sinu ema on kunagi palees töötanud?“ Mees vastab: „Ei, teie kõrgeausus, aga minu isa on.“ Selgituseks: keisri ema jäi noormehe isast käima peale, mitte keiser ei rasestanud poisi ema, nagu ta automaatselt uskus. Don Nilseni arvates on Augustuse nali siiani naljakas, kuna see räägib seksist. Suguakt ei ole seotud aja ja kohaga, vaid köidab inimesi kõigil aegadel ja igal pool. „Ajatud naljad tegelevad sageli universaalsete teemadega, mis on omased kõikidele inimestele, või sellega, mida psühholoog Carl Jung kirjeldas kui mentaalset teadvusetust. Need on naljad, mis põhinevad kõigel sellel, millega saavad end seostada kõik inimesed: seks, ilm, keha, loomad, taimed jne; samuti abstraktsematel inimlikel nähtustel, nagu religioon, poliitika ja usundid,“ selgitas Don Nilsen. Augustuse nalja saab ühest küljest iseloomustada kui esimest sinu-ema-nalja ehk nalja, mille sihiks on mustata inimest, asetades halba valgusesse isiku ema, praegusel juhul Augustuse oma, kes ilmselgelt oli liiderlik. Naljal on ka teine kiht: nalja tehakse autoriteedi – Augustuse – üle, kes oli pärit kahtlase moraaliga perest. © SHUTTERSTOCK Meelelahutuse tööriistakastis on alati olnud samad vahendid Sajandeid on hea nalja retsept olnud sama. Isegi vanad kreeklased järgisid huumorireegleid, mis olid kinnistunud üle 2300 aasta tagasi. Aristoteles (384-322 eKr) ei olnud eriti suur naljaarmastaja. Ta pidas nalju personaalseks koormaks, mis on ohtlik ühiskonnale. Sellest hoolimata mõistis tõre kreeka filosoof väga hästi seda, kuidas üks nali toimib. Oma teoses „Retoorika“ kirjutas ta. „Kui te soovite publiku naerma ajada, siis tekitage ootus ja raputage neid lõpuks millegagi, mida nad ei osanud oodata.“ Naljad koosnevad mõttekatest vastanditest ja sarnasustest, mida kasutatakse ootamatul moel. Immanuel Kant ja Søren Kirkegaard nimetasid seda koostoimet inkongruentsuseks. Kahe maailmakuulsa filosoofi järgi tähendas inkongruentsus seda, et me kogeme vastukäivust viisil, kuidas teatud olukord meie arvates jätkub, ja selle vahel, mis seejärel tegelikult juhtub. Kui te lähete üle tee rohelise tulega ja ootamatult saate löögi veoautolt, ei ole naerda suurt millegi üle. Kui see toimub aga kahjutus naljade maailmas, siis käivitab see naeru. See, mis meid naerma paneb, on erinevus meie eelduse, kuhu situatsioon meid juhib, ja äkiliste ja üllatavate nihete vahel loos, mida pakub puänt. See valem on töötanud kõigil aegadel, nagu tõendab alljärgnev nali antiikajast. „Matustel küsib üks võõras, et kes siin puhkab. „Nüüd, kus ta läinud on, teen seda mina,“ vastab lesk.“ Näita rohkem Naljal on veel lisakiht, mis vihjab sellele, et Augustus on sarvekandja. Enda lõbustamine valitsejate ja võimu arvel ulatub tagasi esimeste komöödiateni, mida kirjutas kreeklasest näitekirjanik Aristophanes. Komöödias „Ratsanikud“ aastast 424 eKr irvitab Aristophanes Ateena juhtide ja nende käitumise üle Peloponnesose sõjas (431–404 eKr). Üks peategelasi „Ratsanikes“ on Kleoni karikatuur. Ateena poliitik Kleon oli ajavahemikul 430 kuni 420 eKr võimukas mees. Tema poliitilised vahendid olid tõhus, kuid vulgaarne retoorika, vastaste äge ründamine ning suurejoonelised lubadused oma valijatele. Kujutlusvõimet pole tarvis just palju pingutada, et leida analoogseid liidreid tänapäevani välja. Simon Critchley, kes on New Yorgi ülikooli New School for Social Research filosoofiaprofessor, selgitab, et naljade rääkimine neist, kes on võimul, on omane kõigile tänapäeva demokraatiatele. Ta on ka raamatu „On humour“ („Huumorist“) autor. „Nagu võib lugeda Itaalia poliitilise avangardistliku liikumise Situationist Internationales mantrast: Una risata vi seppellirà – „See on naer, mis sind matab“. Siin viidatakse neile, kes võimul istuvad.“ „Võimu üle naerdes näitame me selle juhuslikkust ja mõistame, et see, mis esmapilgul näib kindlalt juurdunud tõena, on tegelikult fassaad, mida võib naeruvääristada ja pilgata,“ selgitab professor Critchley. Puuksuhuumor oli keskajal väga levinud. Võimalik, et seetõttu kirjeldasid raamatud müütilist looma bonnacon härjasarnase elukana, kes kaitses ennast oma taguotsaga. © THE HISTORY COLLECTION / IMAGESELECT Filosoof põlastas naermist Antiik-Kreekas ei olnud intellektuaalne eliit naljadest just erilises vaimustuses, tehti neis ju valitsejatest narrid või pilkasid need lihtinimesi ja igapäevasituatsioone. Eriti kahtlustavalt suhtusid naeru sellised filosoofid nagu Platon, Sokrates ja Aristoteles. Nende ettekujutuses ideaalsest seisundist oli naer vähendatud absoluutse miinimumini. Rooma filosoof, retoorik ja poliitik Cicero (106–43 eKr) oli naljade suhtes positiivne. Cicero pidas nalju ja huumorit jumalate kingiks. Ta oli esimene filosoof, kes hindas huumori retoorilist mõju ja tema analüüs selle kohta, kuidas naljad toimivad, kehtib tänapäevani. „Cicero kirjutas, et levinuimad naljad on need, milles moodsalt väljendatuna on setup ja payoff üllatusmomendina. Kui me eeldame üht asja (häälestus) ja meile esitatakse üllatav lõpplahendus (puänt), siis vallandab see naeru,“ ütleb Don Nilsen. Professor Critchley selgitab: „Naljad pööravad meie eeldused asjade seisu kohta pea peale ja loovad ebatavalise alternatiivreaalsuse, muutes olukorda, milles me viibime. Selle kaudu tekib huumor.“ Cicero mõistis nalja võimu ja purustas paljud poliitilised vastased oma kõnedes humoorikate teravmeelsustega. Ometigi läks võimulolijate naeruvääristamine Antiik-Roomas talle lõpuks elu maksma. 43. aastal eKr laskis väejuht Marcus Antonius teravmeelse poliitiku, kes korduvalt oli salvava satiiriga väejuhi puudused esile toonud, hukata. <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/shutterstock_715481152.png" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/shutterstock_715481152.png 600w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/shutterstock_715481152-300x300.png 300w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/shutterstock_715481152-150x150.png 150w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/shutterstock_715481152-100x100.png 100w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/shutterstock_715481152-75x75.png 75w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/shutterstock_715481152-350x350.png 350w" alt="" width="600" height="600" /> USA president Ronald Reagan armastas anekdoote rääkida. © SHUTTERSTOCK Reagan pühkis kriitika teelt huumoriga Ajaloo vältel on huumorit usinalt kasutatud ka poliitikas. Üks hea nali võib näiteks relvitustada oponendi kriitika ning vähesed valdasid seda tehnikat paremini kui USA president Ronald Reagan. 1981. aastal oli Ronald Reaganil jäänud 70. sünnipäeva tähistamiseni ainult mõni päev, kui ta sai Ameerika Ühendriikide 40. presidendiks. Tema vanus sai valimiskampaania ajal vastastelt kriitikat, kuid ta reageeris rünnakutele sädelusega silmis. „Thomas Jefferson (USA president aastail 1801 kuni 1809 – toim) ütles kord, et me ei tohi kunagi otsustada presidendi üle tema ea, vaid eranditult tema töö põhjal. Ja sellest ajast peale, kui tema seda mulle ütles, ei ole ma muretsenud.“ Reagani rivaalid olid enamasti edukad ja pika staažiga ärijuhid või siis oli neil aastatepikkune kogemus poliitikas. Ronald Reaganil oli aga selleks ajaks, kui ta poliitikasse siirdus, seljataga veerandsada aastat näitlejakarjääri. Reagani oponendid uskusid seega, et suudavad hääli võita, kinnitades, et Reagan ei tea raskest tööst midagi. Sellele vastas Reagan: „See on küll tõsi, et raske töö pole kunagi kedagi tapnud, kuid mina mõtlesin, et milleks riskida.“ Näita rohkem Valik Cicero nalju säilis kuni tänapäevani, kui need pandi antiikkreeka keeles kirjutatud kogumikku „Philogelos“ („Naljaarmastaja“), mis on maailma esimene naljakogumik. Kogumik esitles maailmale esimest korda ka arstinalju. „Doktor, iga kord kui ma uinakust ärkan, tunnen ma end mõnd aega uimasena, kuid siis läheb see jälle üle,“ ütleb patsient tohtrile. Arst vastab: „Oodake siis pisut ja tõuske hiljem üles.“ Teine nali „Philogelosest“ tõmbab paralleele Briti komöödiatrupi Monty Python kuulsa „surnud papagoi“ sketšiga. „Üks mees kaebab teisele: „See ori, kelle sa mulle müüsid, suri ära.“ Teine mees vastab: „Jumal teab, et ta ei teinud kunagi midagi sellist siis, kui ta minu heaks töötas.“ Õuenarr hoidis kuningat erksana Kreeklased polnud ainsad, kes oma naljad suurtesse kogumikesse koondasid. 1072. aastal ilmus Inglismaal raamat „Exeter Book“ („Exeteri raamat“). See sisaldas 99 nalja. Need erinesid roomlaste ja kreeklaste naljadest küsimuse-vastuse vormi tõttu, mis sarnaneb tänapäevaste naljamõistatustega. Üks peaaegu 1000 aasta vanune mõistatus võib mõnele inimesele tunduda lausa nilbe. „Mis see on, mis ripub mehe reiel ja meelsasti sooviks torgata seda, mida on sageli varem torgatud?“ Vastus: „Võti.“ Nali arsti konsultatsioonist ajas ilmselt nii mõnegi keskaegse valitseja naerma. Tuleb muidugi meeles pidada, et ajal, mil monarhidele oli kõik lubatud, polnud naljad siiski lihtsalt naljad. Kuningale võisid naljad anda ka informatsiooni tema kuningriigis valitsenud meeleolude kohta. Teiseks võimaluseks oli õuenarr. Ajalehtede ja muu massimeedia puudumise tõttu pidid kuningad ja kuningannad toetuma narrile, kellel ainsana oli lubatud valitsejate üle nalja teha. Kõiki teisi karistati poliitilise satiiri eest karmilt ja vahel ka surmaga. Õuenarr kirjeldas reaalsust komöödia kaudu ja võis teravmeelsuse ja salvamisega osutada irratsionaalsusele – või tervele mõistusele – kuninga otsustes ning anda seeläbi mõtlemisainet. „Kuningas soovis, et õuenarr ei oleks ohtlik. Seetõttu valis ta alati lõbusa õuenarri rolli mõne veidriku. Õuenarr oli sageli väikest kasvu ja küürakas, punnsilmade või teiste moonutustega,“ selgitas Don Nilsen. „Peale selle kandis õuenarr alati kirevaid rõivaid ja väikest kellukest kaelas, nii et ta nägi välja nii naeruväärne kui võimalik. Õuenarr kandis samamoodi kui kuningas skeptrit ja rääkis sellega nagu kõhurääkijanukk. Ta ei olnud ainult lõbustamiseks, vaid toimis ka reaalsuskontrollina kuningale ja tema juhtimisstiilile,“ ütles Don Nilsen. Vajadus naerda ei eksisteerinud ainult lossimüüride varjus. Ümbritsev kogukond vajas samuti komöödiat, et leevendada jäiku sotsiaalseid ja religioosseid norme, millele rahvas oli allutatud. Inimesi lõbustati karnevali ajal, mis oli pikk linnapidu, kus osalesid kõik. Seal lõi rahvas ennast üles, mängis satiirilisi etendusi ning viskas võimulolijate üle nalja. Talupojad võisid olla kroonitud kuningad, naised rõivastusid meesteks ja noored mängisid vanu. Sel moel sai karnevalist väike komöödianurgake igapäevaelus, mida tavaliselt nuhtlesid vaesus ja hirm lõpetada põrgus. Karikatuurid on jõuetuse ventiilid Võimulolijad on sajandeid pidanud taluma, et teravmeelitsejad koomilisi joonistusi kasutades nende nõrku kohti torgivad. Adolf Hitler juhib oma pruudi Jossif Stalini 1939. aastal altari ette. Vahepeal küsib ajaleht The Washington Star, kui kaua mesinädalad võiksid kesta. Põhjuseks oli äsja sõlmitud mittekallaletungipakt Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Küsimus oli arusaadav, sest Hitleri käsilased olid mõrvanud tuhandeid Saksamaa kommuniste ja füürer oli varem kuulutanud kommunismi Saksamaa suurimaks vaenlaseks. Kaks aastat hiljem, 1941. aastal, rikkus Hitler pakti ning tungis Nõukogude Liitu. © Library of Congress 1890. aastail sai USAst suurriik. Poliitilise surve ja sõjalise jõuga rakendas riik oma mõjujõudu kogu maailmas. Satiiriajakirja Pucks 1899. aasta jaanuarikuu väljaandes õpetab onu Sam uusi õpilasi Kuubas, Puerto Ricos, Hawaiil ja Filipiinidel. Ta ütleb, et mõne aja pärast on neil arvatavasti sama hea meel klassis olla kui teistel õpilastel. © Library of Congress Satiirikutele on välisriikide kritiseerimine alati olnud vähem ohtlik. Erinevalt kodumaa valitsejatest püüdsid teiste riikide liidrid neid harva vastutusele võtta. 1913. aastal ründas prantslane Abel Faivre, üks ajakirja Le Rire Rouge teravaimaid pliiatseid, teravalt Saksamaa süvenevat militarismi. Järgmisel aastal puhkes esimene maailmasõda. © GETTY IMAGES Vajadus naerda ei eksisteerinud ainult lossimüüride varjus. Ümbritsev kogukond vajas samuti komöödiat, et leevendada jäiku sotsiaalseid ja religioosseid norme, millele rahvas oli allutatud. Inimesi lõbustati karnevali ajal, mis oli pikk linnapidu, kus osalesid kõik. Seal lõi rahvas ennast üles, mängis satiirilisi etendusi ning viskas võimulolijate üle nalja. Talupojad võisid olla kroonitud kuningad, naised rõivastusid meesteks ja noored mängisid vanu. Sel moel sai karnevalist väike komöödianurgake igapäevaelus, mida tavaliselt nuhtlesid vaesus ja hirm lõpetada põrgus. <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/pruttekongen_fritlagt.png" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/pruttekongen_fritlagt.png 600w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/pruttekongen_fritlagt-300x300.png 300w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/pruttekongen_fritlagt-150x150.png 150w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/pruttekongen_fritlagt-100x100.png 100w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/pruttekongen_fritlagt-75x75.png 75w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/pruttekongen_fritlagt-350x350.png 350w" alt="" width="600" height="600" /> Le Pétomane mängis kõhutuulega palasid „O Sole Mio“ ja „Marseljees“. Heli tekitamiseks kasutas ta okariini – väikest puhkpilli. © FRENCH SCHOOL / BRIDGEMAN ART LIBRARY Puuksukuningas pani daamid naeru lagistama Vigurvänt Joseph Pujol suutis pärakust suitsurõngaid puhuda, sellega kukena kireda ja Prantsuse hümni vilistada. 19. sajandi lõpus tõid tema esinemised kabarees Moulin Rouge täismaja. Puuksutamine on tihti inimesi lõbustanud, kuid prantslane Joseph Pujol oli üks väheseid, kes suutis kõhutuulest sõna otseses mõttes endale elatusallika teha. Väikese poisina avastas ta oma erilise talendi, kui talle ujumise ajal oli vett sooltesse sattunud. Hiljem sõjaväes teenides rääkis ta sellest oma kamraadidele. Pole eriline üllatus, et nood püüdsid teda keelitada uskumatut trikki näitama. Pujol nõustus ning tõmbas suure koguse vett pärakusse, hakates pärast seda lihaseid kasutades vett välja pritsima nagu purskkaev. Peagi õppis ta oma taguotsaga õhku sisse tõmbama ja seda välja tulistama nagu kuulipilduja torust – teiste sõdurite suureks rõõmuks. Kui Joseph Pujol tsiviilellu naasis, hakkas ta 1887. aastal oma veidra etteastega Marseille linnas esinema. Kunstnikunime Le Pétomane (Puuksumees) all avaldas ta publikule muljet kõhutuulevalangutega, mis kestsid 15 sekundit. Pealinna jõudmiseks vajas ta siiski suuremat läbimurret. 1892. aastal pöördus 35aastane trikimeister Charles Zidleri poole, kes oli Pariisis Montmartre’il asuva ja pealinna elanike seas väga populaarse kabaree Moulin Rouge kaasomanik. Kabaree oli eriti tuntud oma ulakate kankaanitüdrukute poolest, kuid pakkus publikule lõbustuseks ka ebardlikkuse demonstratsioone. Pujol arvas, et sellesse kohta sobiks ta perfektselt. Esialgu pidi ta siiski direktor Zidlerit veenma. Puuksumees tõmbas oma püksid direktori kabinetis alla ja puhastas sooli vett sisse imedes – seda tegi ta kuni viis korda päevas, et oma instrumenti puhtana hoida, nagu ta ise seletas. Järgmisena täitis ta kabineti kõhutuulega, mis matkis pea kõike alates kuke kiremisest ja sea röhkimisest kuni sumisevate mesilaste ja huikavate öökullideni. Direktor Zidler pidi sõna otseses mõttes üllatusest pikali kukkuma ning palkas Pujoli silmapilk. Kaks aastat hiljem oli Puuksumees Moulin Rouge’i makstuim artist. Ta teenis peaaegu 20 000 franki etenduse kohta, mis oleks tänapäeval peaaegu 3000 eurot. Publiku reaktsioon näitas, et Puuksumees oli iga franki väärt. Naised naersid sageli nii hullusti, et lausa minestasid. Ühel spetsiaalsel mälestusõhtul sai üks mees publiku hulgast naerust südamerabanduse. See sundis Zidlerit Moulin Rouge’i meditsiiniõdesid palkama. Ühtlasi riputas ta üles hoiatussildid, kus öeldi, et etendus on ohtlik. See meelitas muidugi ligi veel rohkem huvilisi. 1894. aastal tekkisid Zidleril puuksutava kuldmunaga probleemid. Pujol oli andnud privaatetenduse väljaspool Moulin Rouge’i. Ta soovis aidata oma hädas olnud sõpra ning säherdune lepingurikkumine ajas direktori marru. Ta ähvardas Pujoli, et teeb ta pihuks ja põrmuks, mispeale Puuksukuningas vastas: „Siis ma sulgen gaasi.“ Mõni kuu pärast suurt tüli lõpetas Joseph Pujol töö Moulin Rouge’is ja asutas oma reisiteatri Theater Pompadour. Naljamees Pujol jätkas esinemist kuni 1914. aastani, mil puhkes Esimene maailmasõda. Seejärel saavutas ta edu pagaritöökoja omanikuna. Joseph Pujol suri 88aastasena 8. augustil 1945. Arstid jooksid tema perekonnale tormi. Nad kõik tahtsid luba uurida Puuksukuninga pärakut, et saada teada, kuidas ta suutis nii suurt kogust õhku oma tagumiku sisse tõmmata. Perekond saatis huvilised minema. Näita rohkem Paljud naljad, mis keskajal levisid, olid väga toored ja sündsusetud. Suur osa neist keerles seksi ja selle ümber, mida me tänapäeval nimetame kempsuhuumoriks. Võtkem või see pärl. „Firenzes oli sünnitamas noor naine, kes oli pisut kohtlane. Ta oli pikalt olnud suurtes valudes ja üks teadjanaine uuris seetõttu tema alakeha, et näha, kas laps on tulekul. „Te uurige parem teist otsa ka,“ hüüatas lapseootel naine, „minu mees valib sageli tagaukse“.“ 17. sajandil suhtusid puritaanlased, kes esindasid ranget usuliikumist, mis tekkis Inglismaal umbes 1560. aastal, vulgaarsetesse naljadesse ülitõsiselt. Puritaanid pooldasid lihtsat eluviisi näiteks ilma jõulupeota ja distantseerusid lõbustustest, nagu tantsimine, kaardimängud ja teatriskäik. Naljad tundusid neile ründavad ja eriti antikristlikuks pidasid puritaanid jumalavallatuid nalju, mille sihtmärgid olid religioon ja seks. 1623. aastast oli Inglismaal avalikult vandumine seadusega keelatud. Puritaanidele, kes 17. sajandil Ameerikasse emigreerusid, sellest veel ei piisanud. 1648. aastal kehtestasid nad Massachusettsi koloonias seaduse, mille kohaselt tõi vandesõnade kasutamine pika vanglakaristuse. Kui keegi needis oma vanemaid, võis selle eest saada isegi surmanuhtluse. <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/Paris_1914_Moulin_Rouge_lysnet-2.png" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/Paris_1914_Moulin_Rouge_lysnet-2.png 600w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/Paris_1914_Moulin_Rouge_lysnet-2-300x300.png 300w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/Paris_1914_Moulin_Rouge_lysnet-2-150x150.png 150w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/Paris_1914_Moulin_Rouge_lysnet-2-100x100.png 100w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/Paris_1914_Moulin_Rouge_lysnet-2-75x75.png 75w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/Paris_1914_Moulin_Rouge_lysnet-2-350x350.png 350w" alt="" width="600" height="600" /> Moulin Rouge – Punane Veski – avati 1889. aastal. Seal tegutses maailmakuulus kabaree ja esinesid kuulsad koomikud. © ALBERT KAHN Hoolimata puritaanide katsetest puhastada inglise keel kõikidest labasustest, räägiti 17. ja 18. sajandil ikkagi anekdoote. 1739. aastal avaldati näiteks aegade ilmselt kõige populaarsem anekdoodikogumik „Joe Miller’s jests“ („Joe Milleri naljad“), mis sisaldas 249 anekdooti. Enamik neist olid üsna hilised ja teemad keerlesid igapäevaprobleemide ja pereasjade ümber. Sageli olid anekdootide puäntide objektiks naised, nagu järgmiselgi mõtlemapaneval juhtumil. „Üks mees küsis oma naabrilt, kuidas läheb tema haigel naisel. „See on äärmiselt ebameeldiv lugu. Minu naine kardab, et ta sureb, ning mina kardan, et ta jääb elama, mis on meid mõlemaid muidugi lohutamatuks teinud,“ vastas mees. „19. sajandil paranes anekdootide maine. Naeru peeti ravimiks, mis tugevdab nii keha kui ka hinge. Inglise anekdoodikogumik „The Railway Book of Fun“ („Raudtee naljaraamat“) 1875. aastast kuulutas meelelahutuse „kristlikuks vooruseks“ ning teos julgustas lugejaid „kasutama kõiki vahendeid vaimse naudingu seisundi säilitamiseks“. Raamatus öeldi isegi, et huumor võib aidata inimesel haigustest vabaneda. Küll aga mitte igaüks viktoriaanlikul Inglismaal ei nõustunud selle kinnitusega. Samal aastal avaldas filosoof George Vasey raamatu „The Philosophy of Laughter and Smiling“ („Naeru ja naeratuse filosoofia“), milles ta kirjutas: „Ma olen veendunud, et inimkonda ei saa päästa, enne kui naeru ei ole Maa pinnalt kõrvaldatud.“ Psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud oli kahtlemata vastupidisel seisukohal. Ühes 1905. aasta raamatus väitis ta, et teravmeelsus ja huumor on hädavajalikud tööriistad, lubamaks inimesel valla päästa oma põhilised tungid, nagu seksuaalsus ja agressiivsus. „Freud kirjutas, et me tunneme suurt rahulolu, rääkides anekdoote, mis sisaldavad tabuteemasid, nagu vaenulikkus, küünilisus ja allasurutud seksuaaltungid. Sellised anekdoodid toimivad ventiilina meie frustratsioonile – või nagu Sigmund Freud seda ise sõnastas: „See on naer vabakslaskmise kaudu“,“ selgitab Simon Critchley. <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/shutterstock_67333219.jpg" sizes="(max-width: 1000px) 100vw, 1000px" srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/shutterstock_67333219.jpg 1000w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/shutterstock_67333219-300x210.jpg 300w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/shutterstock_67333219-768x538.jpg 768w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/shutterstock_67333219-600x420.jpg 600w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/shutterstock_67333219-750x525.jpg 750w" alt="" width="1000" height="700" /> © SHUTTERSTOCK Naljaraamatutel on turjal ligi 2000 aastat Esimene naljakogumik raamatu vormis avaldati umbes 300. aastal pKr. Keskajal ilmus naljaraamat peaaegu 300 naljaga kogu Euroopast, mida kogus ja kirjutas ümber üks paavsti teenistujatest. Sajandeid on naljad säilinud ainult suuliselt järgmistele põlvkondadele edastatuna. See muutus 4. sajandil pKr, kui kaks kreeklast kirjutasid üles 265 roomlaste nalja ning avaldasid need pealkirja „Philogelos“ ehk „Naljaarmastaja“ all. Kui suur oli kogumiku läbimüük, pole teada, kuid idee oli niivõrd hea, et uus raamatužanr oli tulnud, et jääda. 15. sajandi alguses avaldati kogumik „Liber facetiarum“ („Naljaraamat“), milles oli 273 nalja toskaanlaselt Poggio Bracciolinilt, kes oli neid kogunud oma reisidel Euroopas. Bracciolini oli paavsti sekretär, aga kuigi raamat sisaldas hulganisti nilbeid nalju, ei kritiseerinud tema tööandja teda. See võis tuleneda sellest, et kõik naljad olid kirjutatud ladina keeles, mida suutsid lugeda ainult Euroopa õpetlased. Teisisõnu võis raamat lõbustada eliiti ja samal ajal jätta lihtinimesed puutumata. „Liber facetiarum’it“ peavad paljud ajaloolased esimeseks kirjalikuks teoseks, mis eristab anekdoodi kui kunstivormi humoorikatest rahvajuttudest jt žanritest. Johann Gutenbergi trükikunsti leiutamisega 1440. aastal muutusid anekdoodiraamatud levinumaks ja järgmistel sajanditel ujutasid anekdoodikogumikud Euroopa üle. Kuulsaim on ilmselt suure läbimüügiga „Joe Miller’s Jests“ („Joe Milleri naljad“) 1739. aastast, mis avaldati 11 väljaandena sama paljude aastate jooksul. Näita rohkem CIA kogus kommunistianekdoote Kui 1914. aastal puhkes Esimene maailmasõda, oli suur vajadus saada hakkama hirmu, kurbuse, jõuetustunde ja vihaga, mis sõduritesse kaitsekraavides kogunes. Sõda sigitas tohutu hulga anekdoote, mille saab jagada enam-vähem kolme rühma: patriootilised naljad, anekdoodid, milles naljatatakse sõjaväe üle, ja loomulikult anekdoodid, mis teevad nalja vaenlase üle. Kui anekdoodil oli seksuaalne alatoon, oli see rahva seas üliedukas, näiteks alljärgnev anekdoot. „Inglise sõdur ja prantslannast maadam naudivad ühel õhtul rannal armuaega. „On see sees?“ küsib sõdur. „Ei,“ vastab naine, „see on liivas.“ „On see nüüd sees?“ pärib sõdur pisut hiljem uuesti. „Jah,“ vastab naine. „Nüüd on see sees.“ Möödub hetk, pärast mida mees ütleb: „Ma tõesti ei tea, aga ma arvan, et ma proovin uuesti liivaga“.“ Väikese Joseph Goebbelsi ja volüümika Hermann Göringi kohta on säilinud arvukalt nalju. © LAPI / GETTY IMAGES Natsiliidrid olid loomulikud naljaalused Visad müüdid kinnitasid, et anekdootide rääkimine Hitlerist ja teistest natsionaalsotsialistide partei liidritest oli eluohtlik. Hiljutine uuring näitab siiski, et Flüsterwitze ehk „naljad režiimi kohta“, mida tohtis sosistada ainult usaldusisikutele, olid üldiselt Saksa natsipartei poolt sallitud. Teravmeelitsejaid karistati ainult harvadel juhtudel. Paljud naljad on säilinud meie päevini ning need näitavad, et sakslased ei olnud natsiliidrite nõrkuste suhtes pimedad. Hermann Göring „Õhujõudude juht, täidlane Hermann Göring vaatab ühel päeval aknast välja ja märkab väljas põllul talunaist. Too praeb kartuleid, kuigi ei ole süüdanud tuld ega kaasa võtnud margariini. Selle asemel lehvitab ta panni kohal haakristilippu. Göring läheb välja tema juurde ja pärib, kas ta tegeleb mingit sorti nõidusega. „Ei, see on lihtsalt eksperiment, kuna selle lipu all on nii paljud teised rasva läinud,“ vastab naine.“ Rudolf Hess „Hitleri asetäitja Rudolf Hess lendas Suurbritanniasse ja viidi Winston Churchilli residentsi. Briti peaminister vaatas oma kirjutuslaua tagant üles ja küsis: „Niisiis, teie oletegi see hull?“ Hess: „Ei, olen kõigest tema asetäitja“.“ Joseph Goebbels Üks mõistatus kõlas nii: „Milline näeb välja ideaalne sakslane?“ „Blond nagu Hitler, suur nagu Goebbels ja sale nagu Göring!“ Adolf Hitler Teine mõistatus oli selline: „Mille poolest erinevad Hitler ja päike? Päike tõuseb idast, kuid Hitler loojub idas.“ Tsensuur Natside karmi ajakirjandustsensuuri kohta tehti teravmeelseid nalju, nagu näiteks see siin. „Praegu on kaalumisel, kas ajalehed ei peaks tekste trükkima tihedamas kirjas, nii et ei oleks enam nii palju võimalik ridade vahelt välja lugeda!“ Näita rohkem Teise maailmasõja ajal levisid naljad ka natside okupeeritud Euroopas. Oma raamatus „Heil Hitler, the pig is dead“ („Heil Hitler, siga on surnud“) kirjutab kirjanik Rudolph Herzog, et naljad toimivad ventiilina avalikkuse kasvavale heitumusele. Anekdoote räägiti kõrtsides ja tänavail reaktsioonivormina sõjakoledustele. Kui sõjaõnn pöördus, hakkasid natsid üha karmimalt natsivastast huumorit maha suruma. 1944. aasta suvel rääkis sakslannast lesk Marianne Elise Kürchner kolleegidele Berliini relvatehases, kus ta töötas, alljärgneva anekdoodi. „Hitler ja Göring on Berliini raadiotorni tipus. Füürer ütleb, et ta sooviks teha midagi, mis julgustaks Saksamaa rahvast. „Hüppa siis alla!“ vastab Göring.“ Marianne Elise Kürchneri kolleeg levitas hiljem teravmeelset nalja ning peagi pärast seda vahistasid natsid ta, mõistsid süüdi ja hukkasid giljotiinil. <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/GettyImages-banan_frit.png" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/GettyImages-banan_frit.png 600w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/GettyImages-banan_frit-300x300.png 300w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/GettyImages-banan_frit-150x150.png 150w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/GettyImages-banan_frit-100x100.png 100w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/GettyImages-banan_frit-75x75.png 75w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/02/GettyImages-banan_frit-350x350.png 350w" alt="" width="600" height="600" /> Istulikukkumise komöödia on toiminud alates 20. sajandist. © H. Armstrong Roberts / Stringer / Getty Images Banaanikoor on naerutanud 120 aastat 20. sajandi algusest alates kuulub kollane banaanikoor paljude koomikute tööriistakasti raudvara hulka. Esimene koomik, kes publiku naerust kõverasse ajas, ise banaanikoorel libisemas, oli USA vodevillistaar Sliding ehk Libisev Bill Watson. Ta oli 20. sajandi algul Ühendriikides tuuril etendusega, kus ta astus ligasele banaanikoorele ja libises koomiliselt laval ringi, kuni sabakondile kukkus. Watsonit inspireeris väidetavasti oma etteastet tegema see, et ta nägi tänaval üht inimest banaanikoorel libisemas. Filmi ilmus banaanikoor esimest korda koomik Harold Lloydi 1917. aasta filmis „The Flirt“. Seal viskab Lloydi tegelane restoranis maha ühe banaani- koore, pärast mida üks kelner, kel on käsivars taldrikuid täis, libiseb sellel ja kukub. Neli aastat hiljem viskas koomik Buster Keaton banaanikoorele veel hagu alla, kui tema karakter möödaminnes filmis „The High Sign“ („Kõrge märk“) tänaval banaanikoorele astus. Viga saamata naeris Buster Keaton kahjutu kollase toidujäätme peale, pärast mida astus ta kohe uuesti banaanikoorele ja kukkus. Banaanikoorel libisemine ei olnud siiski alati lõbus. 20. sajandi algul nuhtlesid eriti New Yorki linnatänavale visatud banaanikoorte tõttu juhtunud õnnetused. 30. oktoobril 1917 astus autojuht Jacob Bopp Brooklyni linnaosas banaanikoorele. Kukkumine põhjustas koljumurru ja banaanikoore õnnetu ohver suri mõni tund hiljem vigastustesse. Näita rohkem Miljonitel inimestel, kes pärast Teise maailmasõja lõppu elasid idas raudse eesriide taga, polnud samuti suurt millegi üle naerda. Poliitilised repressioonid, näljahäda ja tsensuur hoidsid rahvastikku raudses meeleheite ja jõuetuse haardes. Võib-olla just seetõttu, et elu oli nii kibe ja absurdne, leidsid Nõukogude Liidu elanikud rõõmu eksistentsi talumatuse naeruvääristamises. Berliini müüri langemiseni 1989. aastal kogusid USA agendid Nõukogude Liidus hulganisti nalju ja lõbusaid anekdoote, saamaks aimu rahva meeleolust. Ronald Reagan, kes oli Ühendriikide president 1981. aastast kuni Berliini müüri langemiseni, armastas rääkida nõukogude nalju oma kõnede ajal ameeriklastele. Üht oma lemmiknalja rääkis ta reformieelsele Nõukogude Liidu liidrile Mihhail Gorbatšovile, kes väidetavasti oli valjult naerma puhkenud. „Üks ameeriklane räägib venelasele, kuidas ta võib seista Valge Maja ees ja karjuda: „Reagan käigu põrgu!“ „See pole midagi! Mina võin samuti seista Kremli ees ja karjuda: „Reagan käigu põrgu!“ ütleb venelane“.“ Kui mõni Gorbatšovi eelkäija oleks kuulnud seda anekdooti tavaliselt Nõukogude Liidu tööliselt, oleks reaktsioon ilmselt olnud teine. Nõukogude-vastaste anekdootide rääkimine kommunistide riigis toonuks vähemalt kuuekuulise vangistuse või isegi surmanuhtluse. Miljonid hääletasid kütinalja poolt Naljad on tuju tõstnud igasugustel aegadel, kuid anekdooti, mis oli Rooma impeeriumis kõige naljakam või pani enamiku viikingeid naeru lagistama, ei tea tänapäeval enam keegi. Toona ei läinud inimesed ilmselgelt avalikest küsitlustest niivõrd põlema, nagu me seda tänapäeval teeme. Kõige parem pakkumine ajaloo parimale naljale on seetõttu suhteliselt uus. 2002. aastal plaanis Briti psühholoogiaprofessor Richard Wiseman Hertfordshire’i ülikoolist korraldada hääletuse maailmajaloo kõige naljakama anekdoodi leidmiseks. Ta lõi veebilehe LaughLab, et uurida, milline anekdoot on kõige suurema universaalse meeldivusega ning paneb enamiku inimesi naerma, hoolimata riigist, kultuurist, vanusest ja haridustasemest. 1960. aastail arreteeriti Lenny Bruce viiel korral moraalse solvamise eest oma etendustel. © Bettmann / Getty Images Püstijalakomöödia isa oli ulakam, kui politsei lubas Sõnu „kerad“ ja „kepp“ ei olnud Ameerika Ühendriikide publik 1960. aastail veel lavalt kuulnud. Komödiant Lenny Bruce nautis keelatud sõnade kasutamist, kuid lõpuks maksis oma hulljulguse eest kallist hinda. USA koomik Lenny Bruce tegi stand-up-lavadel revolutsiooni, kui ta 1960ndate alguses USA ööklubides esines. Kuulsale newyorklasele, kes käsitles naudinguga selliseid teemasid nagu rass, poliitika, religioon ja seks, polnud miski püha. Tema vulgaarne stiil pani aga võimud teda taga jahtima. 1961. aastal arreteeriti Lenny Bruce selle eest, et ta kasutas San Francisco ööklubis Jazz Workshop toimunud etendusel sõna „vändalakkuja“. See oli esimene kord, mil see sõna USA laval kuuldavale toodi. Järgmistel aastatel olid Lenny Bruce’i esinemise ajal saalis erariietes politseinikud. Seitsmel korral arreteeriti Bruce pärast etendust: viiel korral ropendamise ja kahel korral narkootikumide omamise eest. Iga kord mõisteti Lenny Bruce kohtus õigeks – politsei oli fabritseerinud tõendid narkootikumide omamise kohta –, kuid 21. detsembril 1964 läksid asjad halvasti. Siis määras New Yorgi osariiki kohtunik Lenny Bruce’ile neli kuud trellide taga koos pisikurjategijate ja vaimuhaigetega. Koomiku kuriteoks loeti see, et etenduse ajal ühes linna „komöödiaklubis“ oli ta öelnud, et endisel Ameerika Ühendriikide esimesel leedil Eleanor Rooseveltil on „isuäratavad rinnad“. „Kui mind vahistatakse New Yorgis, kõige vabamas linnas terves maailmas, tähendab see minu karjääri lõppu,“ ütles Lenny Bruce mõni aasta enne vahistamist. See osutus tõeks. Tema karjäär ei jõudnud pärast kohtuotsust kunagi uuesti tippu. Nüüd olid vähesed klubid nõus vastuolulist koomikut palkama ning peagi hakkas ta rohkem heroiini tarbima. 1966. aastal suri kõigest 40aastane Lenny Bruce oma kodus Hollywood Hillsis üledoosi kätte. Kuni viimase hetkeni jäi ta ikka selle juurde, et see polnud tema, vaid ülejäänud maailm, mis oli hulluks läinud. „Ma ei ole koomik. Ja ma ei ole vaimuhaige. See on maailm, mis on haige, ja mina olen arst. Ma olen skalpelliga kirurg, et eemaldada võltsväärtused.“ Näita rohkem Saabus ühtekokku 40 000 anekdooti 70 riigist. Wiseman pani need hääletusele ning üle kahe miljoni inimese sisenesid veebilehele ja andsid lemmikanekdootidele punkte. Kõige rohkem hääli sai anekdoot, mille postitas Gurpal Gosal Inglismaalt Manchesterist. See on moodne versioon samalaadsest 1950. aastate alguse anekdoodist. „Kaks jahimeest on jahti pidamas ja äkki langeb üks neist elutuna maha. Teine helistab päästeametisse ja räägib hingeldades: „Mu sõber on surnud! Mida ma pean tegema?“ Telefonioperaator teises otsas vastab: „Nii, püüdke rahulikuks jääda, ma saan teid ilmselt aidata. Kõigepealt peate veenduma, et ta on tõepoolest surnud.“ Mõne sekundi jooksul on vaikus. Siis on kuulda lasku. „No nii, sellega on korras. Mis nüüd?“ küsib jahimees seejärel.“ Loe lisaks P. Mcdonald The philosophy of humour, Humanities-Ebooks, 2013 Bremmer Cultural History of Humour: From Antiquity to the Present Day, Polity,1997. Related Posts edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Holodomor: Stalin kasutas vastaliste ukrainlaste murdmiseks kunstlikult esile kutsutud näljahäda" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/alb3342664-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/alb3342664-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/alb3342664-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Katastroofid Holodomor: Stalin kasutas vastaliste ukrainlaste murdmiseks kunstlikult esile kutsutud näljahäda Stalin näljutas Ukraina alluma Kollektiviseerimine mõjus Ukraina põllumajandusele laastavalt ning sellele lisandus 1932. aastal põud. Stalin leidis, et kriisi ei... by Else Christensen 20. okt. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Rasvaste juuste ja koledate riietega Rolling Stones pööras maailma pea peale" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_495093403-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_495093403-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_495093403-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Rasvaste juuste ja koledate riietega Rolling Stones pööras maailma pea peale Rolling Stones pööras maailma pea peale 1962. aastal astus suure pauguga muusikamaailma rasvaste juuste ja koledate riietega Rolling Stones. Naised,... by Troels Ussing 21. okt. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Elementor #12251" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/papir-vaerksted-farvet-start-600x400-1-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/papir-vaerksted-farvet-start-600x400-1-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/papir-vaerksted-farvet-start-600x400-1-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Poliitika Vihakõne ja tsensuur anno 1770: taanlased läksid sõnavabadusega üle piiri Sõnavabadus läks üle piiri 1770. aastal kaotati Taanis igasugune tsensuur. See samm astuti mõjuvõimsa kuningliku ihuarsti Johann Friedrich Struensee eestvedamisel.... by Therese Boisen Haas & Andreas Abildgaard 20. okt. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Idast pärit paganlikud polaabi slaavlased tungisid Põhja-Saksamaale" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/alb3349775-600x400-1-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/alb3349775-600x400-1-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/alb3349775-600x400-1-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Arheoloogia Idast pärit paganlikud polaabi slaavlased tungisid Põhja-Saksamaale Slaavlased Põhja-Saksamaal 7. sajandil asustasid Oderi ja Elbe jõe vahelise ala polaabi slaavlased. Uutel elanikel ei olnud kirjakeelt ning nad... by BJØRN BOJESEN & ANDREAS ABILDGAARD 21. okt. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Viis põhjust, miks keskajal oli palju baktereid" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/Haandfrit-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/Haandfrit-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/Haandfrit-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Viis põhjust, miks keskajal oli palju baktereid Bakteriuputus Elu keskaegses Euroopas polnud nõrganärvilistele ega tundliku maoga inimesele. Linnad olid rahvast täis, kanalisatsiooni ei tuntud ja teadmised hügieenist... by Else Christensen 20. okt. 2022 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Maailma parima nalja otsinguil

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool