Sel suvepäeval 256. aastal eKr avanes Sitsiilia rannikult uskumatu vaatepilt. Mööda merd seilas hiiglaslik Rooma laevastik, mis koosnes 330 sõjalaevast ja lugematust hulgast transpordialustest. Isegi maale oli kuulda ühes taktis aerutavate tuhandete aerude kriginat ja ohvitseride hõigatud käsklusi.

Rooma laevade juhid vahtisid pingsalt ettepoole, sest peaaegu kõik nad olid meresõjas debütandid ja merel olemine tekitas neis veidi närvilisust. Kõik teadsid, et selle mereoperatsiooni eesmärk oli vihatud Kartaago Põhja-Aafrikas. Oli kindel, et vaenlase võimas laevastik annab endast parima, et roomlaste laevu peatada. Merel oli Kartaago hirmus vastane, hirmsaim kõigist teadaolevaist.

Äkki kõlasid kõvahäälsed hüüded. Vahipostil olnud madrused olid silmanud kaugel horisondil üksikuid laevamaste, mida peagi sai nii palju, et nende kokku lugemine läks sassi. Rooma laevade aerutajad haarasid aerudest kõvemini kinni, laevade vibulaskjad ja raskerelvastuses leegionärid astusid reelingule lähemale. Kõik teadsid, mida tähendab mastimets kaugel ees – see oli Kartaago laevastik.