Ülestõusmispüha 26. aprillil 1478. aastal kulges esialgu tavapäraselt. Firenze linna elanikud valmistusid kirikusse minema ning seda tegid ka vennad Lorenzo ja Giuliano de’ Medici, kes tegelikult oma panga kaudu linna elu juhtisid. Giuliano oli tol pühapäeval küll otsustanud missa vahele jätta, sest tundis end pisut haiglasena, kuid kaks tuttavat meest keelitasid teda siiski kaasa minema ning toetasid teda teel katedraali.

Kui kirikukellad hakkasid paukuma, andes märku õnnistamise aja saabumisest, heitsid need kaks meest teineteisele kiire pilgu, tõmbasid välja oma noad ja torkasid Giulianole 19 haava. Kõik see toimus otse kümne tuhande kirikulise silme all.

Samal hetkel tundis Lorenzo hüüd­nimega Tore oma õlal preestri kätt. Ta pööras oma pead, kummardas kiiresti ja vältis sellega surmavat noahoopi kaela. Lorenzo põgenes hoonest, jättes Giuliano keset kirikupõrandat surema.