Kui kuulus kroonikakirjutaja Saxo Grammaticus istus 12. sajandil maha ja hakkas kirja panema taanlaste vägitegusid läbi aegade, siis polnud tal vastust võtta vähemalt ühele tähtsale küsimusele. Mitmel pool üle Taani riigi seisid muistsed suurtest kivirahnudest megaliitehitised. Saxo ei suutnud leida kedagi, kes osanuks rääkida sellest, millal need püsti pandi, ega nimetada nende ehitajat. Need monumendid olid mõistatuseks kõigile. 

See­pärast võttis Saxo oma teoses – esime­ses taanlaste ajalugu käsitlevas kroonikas – teema kokku järeldusega: „Taani rajasid ja töötasid üles vanal ajal tõenäoliselt hiiglased, sest seda on näha tohutult suurtest kivirahnudest, mis seisa­vad hauakeldrite või hiigelkambrite peal.“

Saxo arvas, et ainult hiiglased võisid liigutada neid kolossaalselt suuri rahne, mis sageli kaalusid üksteise peale laotuna sama palju kui terve laev või rohkemgi. Saxo Grammaticus polnud ainus, kes nende üle mõtiskles. Sarnaseid surnutele rajatud monumente võis leida kogu Euroopast – alates Hispaaniast lõunas kuni Rootsini põhjas. Kõigi nende kohta teadsid kohalikud inimesed öelda üksnes seda, et need olid iidvanad.