Sõudepaadiga saabunud mehed silmitsesid iseäraliku välimusega kuju rannal. Eelmisel ööl olid nad saarel märganud tuld ja aerutasid nüüd ettevaatlikult Mas a Tierrale. Neil oli raske oma silmi uskuda. Vaikse ookeani inimtühjal saarel, kus nad arvasid end olevat täiesti üksi, eemal teistest inimestest, sattusid nad kokku paljasjalgse mehega, kes kandis kitsenahast rõivaid ja mütsi.

Kui paat rannale jõudis, kiirustas see rõõmust särav mees neid tervitama. Mees, keda nad kohtasid, oli Šoti meremees Alexander Selkirk. Tal oli raskusi rääkimise ja teiste inimestega suhtlemisega, kuid selles polnud midagi imelikku, kui arvestada, et Selkirk oli saarel elanud 1704. aasta septembrist saadik. Kui ta leiti, näitas kalender 1709. aasta 2. veebruari.

Neli ja pool aastat oli ta elanud koobastes ja seejärel väikeses hütis ning lootnud, et möödub mõni laev. Uskumatu lugu oli seda üllatavam, et saarele jäämise oli Selkirk ise valinud.