„Peab rõhutama, et suurem osa nendest jõukudest eksisteerib alates 1945.–1946. aastast, nende jõukude koosseisu kuuluvad jõukude vanad pea­mehed: Kaljurand hüüdnimega Hirmus Ants Pärnumaal, Heeska Võru­maal ja Ilp Saaremaal ning teised, kellel on agentuur­töö kogemused endisest tööst poliitilises politseis ja Saksa vastuluure­organisatsioonides,“ nenditi ettekandes.

Selle kohaselt tegelesid metsavennad partei ja nõukogude aktiivi tapmisega ning riiklike organisatsioonide röövimisega. Rünnakute arv oli alates 1948. aasta aprillist kasvanud, kokku olid metsa­vennad aasta kahes esimeses kvartalis tapnud 39 inimest.

„Bandiidigruppide põhiline taktika on röövimine, mis ei puuduta eraomandit külas, ja nende maskeerimine otsekui „metsavendade“ eri organisatsioonide tegudega; nii talitab jõugu peamees Ilp, kes laseb välja erinevaid kirjaoskamatuid käsitsi kirjutatud lendlehti, kujutab ennast „rahvuskangelasena“, jagab kokku­röövitud asju oma armukestele; nii talitab ka Hirmus Ants, kes on loonud oma röövide varjamiseks väikese grupi ja nimetanud selle „Vabaks Eestiks“, ta saadab oma niinimetatud organisatsiooni liikmeid röövimiseks sobivaid objekte otsima ja õigeaegselt teatama ta tegevuspiirkonnale lähenevatest riikliku julge­oleku ministeeriumi ja siseministeeriumi töötajatest,“ nurisetakse dokumendis, mis on avaldatud Tiit Noormetsa koostatud raamatus „Eesti metsavennad 1944–1957“.