Tava pärineb keskajast. Rüütliks löömisel sai mees nii kõrge staatuse, et tal tekkis õigus ja kohustus karistada igaüht, kes tema au riivas. Mõne allika järgi kaasnes rüütliks löömisel peale mõõgaga õla puuduta­mise ka kinnastatud käega kerge löök näkku. See sümboliseeris viimast solvangut, millele võis mees reageerimata jätta. Alates rüütliks saamisest nõudis tema (ja rüütliseisuse) au iga solvangu eest tasumist. Kõrvakiil võrdus nüüdsest kutsega duellile, millest ei saanud ükski aumees keelduda.

Ajapikku muutus lahtise käega löök jalga­de ette heidetud kindaks. Seda ehk seetõttu, et raske metallturvise raudse kindaga löömine läinuks maksma mitte ainult au, vaid ka mõne hamba.

Põhimõte, mille järgi lahendati au­küsimusi relvadega, on siiski palju vanem.