Miks ilmub surm vikatimehena?

Keskaegsed kunstnikud hakkasid surma kujutama luukerena, kes kogus vikati abil hingi nagu talumees heina.

© Photo Josse / Leemage / Getty Images

EMRAH SÜTCÜ JA BUE KINDTLER-NIELSEN

1. JUUNI 2021

Vikatimehe motiiv sigines Euroopa kunsti 14. sajandil, mil kontinendil möllanud katk tappis pea kolmandiku inimestest. Epideemia lainete ajal vedelesid kõikjal laibad, osa neist juba lagunenuna. See inspireeris toonaseid kunstnikke kujutama surma luu­kerena.

Mõningase tõuke selleks võisid anda ka piibli vanas testamendis kirjelda­tud inglid.

Algul oli surm varustatud ammu või odaga, ent ajapikku sai maalikunstis tema peamiseks riistaks vikat. See tulenes katkuohvrite rohkusest, kes meenutasid vikatiga vaalu niidetud heina.

Vikat sümboliseeris keskaegses talupojakultuuris elutähtsat saagi­koristust ning katkuohvreid nähtigi surma saagina.

Kunstis ei olnud vikatiga kontmees siiski ainus surma sümbol. Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalias võis surm esineda ka naise kujul. Ka Norras ja mujal Skandinaavias ilmus katkusurm tuhakarva näoga naisterahvana, kellel olid kaasas luuavars ja reha. Igal pool, kuhu ta saabus, hakkas levima katk.

15.–16. sajandil sai vikatiga luukere valdavaks surma­kujuks. Ka Bernt Notke „Surmatants“, mis asub Tallinnas Niguliste kirikus, pärineb 15. sajandi lõpust. Luukerena esinev surm tantsib sel surelikega kõigist ühiskonnaklassidest, meenutades kõige maise kaduvust ja kutsudes mõtlema surmale – memento mori.

Tule minevikku!

Meie lugude täies mahus lugemiseks pead olema tellija.

LOGI SISSE kui juba tellid!

Ajakiri + digi

Paberajakiri + kõik lood mobiilis/arvutis

Ainult digi

Kõik lood mobiilis/arvutis

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Loo uus kasutaja!

Täida allolev vorm registreerumiseks

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress