Asi polnud kohalike poliitiliste juhtide väheses võimus, vaid katoliku kiriku kindlas poliitikas paganatest valitsejate suhtes, oletab ajaloolane Kristjan Oad.

Sõna „kuningas“ on eesti keeles 2500-3000 aastat vana, pärinedes pronksiaegsest alggermaani sõnast „kuninga-z“. Kui hilisemates germaani keeltes on sõna mugandunud ja lühenenud (saksa König, inglise king, rootsi konung), siis eesti ja soome keeles on see säilinud suhteliselt algsel kujul.

„Me ei tea, kes olid eesti või läänemeresoome kuningad,“ rääkis ajaloolane Kristjan Oad Eesti Ajaloomuuseumi konverentsil „Eesti 1200 – oma või võõras“. „Kindlasti nende kahe tuhande aasta jooksul, mil Eesti alal võimukandjaid niimoodi kutsuti, see varieerus. Näiteks kas kuninga tiitel päriti või valiti ning kes valis – siin on palju võimalusi.“

Rahvapärimuses säilinud nn kuningamäng võib olla mälestus neist aegadest. Kuningamäng näib kajastavat toonast rituaali, kus kuningad käisid oma valdustes ringi ja kogusid makse või andameid. Täiskasvanute tähtsad tegemised võivad aja jooksul muunduda laste mängudeks, sama moodi on juhtunud ka kadri- ja mardipäeva kommetega, rääkis Oad.