Banaane imporditi juba Tsaari-Venemaale, kuid väga väheses koguses. Esiteks nõudis banaan jahutusseadmetega laevu, teiseks ei olnud banaanid kuigi populaarsed. Kunstnikud ja luuletajad ülistasid hoopis näiteks ananasse. Eksootiliste viljade impordile tegi lõpu Esimene maailmasõda.

Nõukogude Liit alustas banaanide sisse­vedu 1938. aastal. Väidetavasti andis selleks korralduse Stalin, kellele banaanid lihtsalt maitsesid. Banaanid jõudsid eelkõige Moskva jt suurlinnade lettidele, näiteks Leningradi veeti banaane Eesti kaudu.

Pärast Teist maailmasõda hakkas NSV Liit banaane importima esiti Hiinast ja Vietnamist ning seejärel sõbralikest Ladina-Ameerika ja Aafri­ka maadest. Banaaniimport suurenes 1955. aasta 2000 tonnilt 1985. aasta
80 000 tonnile.

Tohutu kasv ei suutnud siiski sammu pidada tarbijate banaanihimuga. Raskusi valmistas valuutanappus ning ka kiires­ti rikneva vilja transport ja järel­valmitamine. Sestap jagus banaane ainult suurlinnadesse. Eesti NSVs võis banaani kohata haruharva ainult Tallinna lettidel, näiteks 1980. aasta olümpiamängude ajal. 1990ndate algul hakkasid banaane laiemalt turustama äsja tekkinud erafirmad.