Teravikuga kiiver (sks Pickelhaube)võeti Preisi armees kasutusele aastal 1842 keiser Friedrich Wilhelm IV käsul. Teravikul kiivri lael ei olnud praktilist funktsiooni ja pole teada, kust keiser sellise kiivri jaoks mõtte sai. Üks ilmseid inspiratsiooniallikaid võis olla Napoleoni raskeratsaväe kiiver, mille peal oli kõrge messingist hari, mis võis Preisi kiivril muutuda teravikuks. Samal ajal preislastega juurutas ka Venemaa armee samalaadse peakatte, ent pole kindel, et need kaks teine­teiselt inspiratsiooni said.

Igal juhul muutus Preisi kiiver väga kiiresti väga kuulsaks. Teravikuga peakatte võtsid esmalt üle teised saksa riigid ja seejärel paljud teised Euroopa, aga ka näiteks Lõuna-Ameerika riigid. Esimese maailmasõja puhkemise ajaks oli teravikuga peakate saanud osaks Saksa sõduri standard­varustuses, kuid kaeviku­sõjas see enam ei sobinud. Nahast kiiver pakkus kehva kaitset tuli­relvade vastu ning kõrge teravik oli kaevikuis väga ebapraktiline. Kasutuse­le võeti ilma teravikuta peakate, kuid seejärel vahetati nahast kiiver 1916. aastal teraskiivri vastu välja.

Teravikuga kiivrit kasutatakse tänapäevalgi paljudes riikides, näiteks paraadide ja eriliste tseremooniate korral.

Järgmistes riikides kasutatakse teravikuga peakatet praegugi:
● Rootsis kuninglik ihukaitse
● Portugalis rahvuskaart
● Colombias politsei
● Jordaanias liikluspolitsei
● Rumeenias sandarmeeria