Nõukogude Liidus oli riigikaitse korraldamine keskvalitsuse haldusalas. Teise maailmasõja ajal lubati siiski rahvusväeosade moodustamist ning ka liiduvabariikide kaitse- ja välisasjade rahvakomissariaatide (ministeeriumide) asutamist.

See samm oli mõeldud NSV Liidu lääne­liitlaste rahustamiseks, et näidata, nagu oleks liiduvabariikidel, sh okupeeritud Balti riikidel, teatud autonoomia. Sellest kirjutab ajaloolane Peeter Kaasik värskes kogumikus „Eesti sõjaajalugu“, mille on koostanud Tõnu Tannberg. Tegelik juhtimine jäi ikka keskvõimu kätte. Eesti rahvusväeosi pärast sõja lõppu ei likvideeritud ning enamik Eestist võetud sundajateenijaid läbis oma teenistuse kodumaal.

Suhtumises rahvusväeosadesse saabus muutus siis, kui Gruusias puhkesid 1956. aasta 5. märtsil rahutused, millel protestiti Stalini kuritegude avalikustamise vastu. Gruusia rahvus­väeosad keeldusid kaasmaalaste vastu välja astumast. Selle tagajärjel tehti Moskvas otsus, et Taga-Kaukaasia ja Balti riikide rahvusväeosad tuleb igaks juhuks likvideerida. Paljud Eesti rahvusväeosades teeninud eesti ohvitserid läksid seepeale erru. Eesti NSV Relvastatud Jõudude Ministeerium eksisteeris suuresti ainult paberil ning kadus juba 1951. aastal.