Rooma kodanikule oli tooga sama nagu tänapäeva inimesele must ülikond. Seda mähitavat ülerõivast kanti üksnes erilistel puhkudel, olulistel kokku­saamistel või pidulikel sündmustel.

Esiti kanti toogat rahuajal väljas­pool kodu ja see sai rahu poeetiliseks võrd­kujuks. Varase keisririigi ajal sai sellest ameti-, peo- ja õukonnarõivas. Tooga oli seotud seisusega ja selle kandmisega kaasnesid kindlad traditsioonid ja reeglid, millega toogasse rõivastatud mehed pidid arvestama. Toogat võisid kanda ainult Rooma riigi kodanikud ehk vabad mehed. Samuti oli paika pandud see, missugust värvi ja mustrit teatud seisus kanda võis. 

Tooga heideti tavaliselt tuunika peale. Umbes kuue meetri pikkune poolringi­kujuline valge villane kangas mässiti keha ümber nii, et vasak õlg sai kaetud, ent parem õlg ja käsi jäid vabaks. Tooga selga mähkimine polnud kerge ja sageli aitasid orjad oma peremehel toogasse rõivastuda. Alusrõivas tuunika oli lihtne käeavadega üle pea tõmmatav ja põlvini ulatuv särk, mis tõmmati keskelt vööga kokku.