Esimene Euroopast tulnud kolonisatsioonilaine kestis 15. sajandist kuni 19. sajandi alguseni ja tõi Prantsusmaale, Hispaaniale ja Suurbritanniale tohutuid kasumeid. Nende kolooniad olid Lõuna-Ameerikas ja Aasias. Sellel ajal olid Kesk-Euroopas saksa keelt kõnelevad rahvad killustunud arvukateks sõltumatuteks vürsti­riigikesteks, millel polnud võimekust kolooniaid rajada.

Kantsler Bismarcki juhtimisel ühendati Saksa vürstiriigid 1871. aastal üheks tugevaks keisririigiks. Selleks ajaks olid parimad koloniaalpiirkonnad juba hõivatud või siis olid need jõudnud iseseisvuse välja kuulutada. Bismarck koos oma nõunike­ga nägi Aafrikas suurt potentsiaali, sest mandril olid ainult üksikud Briti ja Prantsuse kolooniad ning ülejäänut valitse­sid arvukad hõimupealikud, kelle territooriumid polnud kuigi suured.

1884. aastal alustas Saksamaa koloniaal­ekspansiooni, tehes tänapäeva Kameruni ja Namiibia oma asumaadeks, samal ajal tülitsesid Belgia ja Prantsusmaa õiguse üle valitseda Kongos.

Uus koloniaalriik tekitas Euroopas suuri pingeid, mistõttu kutsus Saksamaa samal aastal kokku Berliini konverentsi, kus suurriigid pidid lahendama „Aafrika probleemi“. Tegelikult oli konverentsi eesmärk leppida kokku Aafrika koloniseerimise üldised reeglid, et vältida sõda.