Peaaegu kahe meetri pikkune kõhn mees kõndis Pakistani linna Peshāwari haigla voodite vahel väljapeetult ringi. Aasta oli 1983 ning voodites lamasid Nõukogude sõdurite vastu võidelnud haavatud Afganistani vastupanuvõitlejad mudžahiidid, kes võtsid tänuga vastu neile ulatatud šokolaadi, kašu­pähkleid ja rahatähti. Pikka meest, kes neid jagas, kutsuti Armuliseks Samariitlaseks ja Saudi printsiks. See lihtsas valges hõlstis ning lehviva habemega külaline ei näinud küll sugugi printsi moodi välja. Ta ka ei käitunud kuidagi kõrgilt, vastupidi, mees vaatas suurema osa ajast põrandale ja rääkis tasasel häälel, ulatades häbelikult kingitusi.

See tagasihoidlik noor mees oli jätnud maha perekonna, rikkused ja luksusliku elu kodumaal Saudi-Araabias, et toetada Afganistani muhameedlikke vabadus­võitlejaid. Senised 26 eluaastat oli ta seisnud vanemate poolvendade varjus, ent nüüd kavatses Osama, Ladeni poeg, end kehtestada ja tuua pere­konnale kuulsust. Osama bin Laden (Usāmah ibn Lādin) oli otsustanud uskmatute vastu võidelda.

See noor meeldiv mees kuulutas peagi sõja maailma suurriikidele ning lõpetas planeedi tagaotsituima terroristina.