19. sajandi keskpaiku oli plaksumais populaarne näks meelelahutus­üritustel, nagu tsirkus ja laadad, aga kui 20. sajandi algul tekkisid esimesed kinomajad, siis olid need popkorni söövatele kinolistele „keelatud maa“. 

Tummfilmid vajasid lugemisoskusega vaatajat ning kinod üritasid tol ajal sarnaneda teatritega. Kinosaalid sisustati peenema publiku maitse kohaselt. Sageli ümber kukkuvad popkorni­tuutud ei sobinud kuidagi kokku hinnalis­te vaipadega.

1927. aastal toodeti esimesed helifilmid ja kinoskäijate arv kasvas plahvatus­likult. „Uuel“ publikul polnud raha kinos pakutavate kallite jookide ostmiseks, küll aga oli seda tänaval müüdavate odavate popkornide jaoks. Kinodel tuli võidelda publikuga, kes peale kinopileti midagi muud ei ostnud.