Millal ilmusid tänavaile jalgrattakullerid?

Kohe, kui 1860. aastatel ilmusid pedaalidega jalgrattad, hakati neid kasutama ka teadete kohaletoimetamiseks.

© Wikimedia Commons / Nuudlite jalgrattakuller 1935. aastal Tokyos.  

ALO LÕHMUS

7. MAI 2024

Jalgrattakullerid olid 1870. aastatel ametis Pariisi börsimaaklerite abilistena ning kui 1890. aastatel algas Ameerikas jalgrattabuum, palkas telegraafikompanii Western Union arvukalt telegraafipoisse, kes hakkasid telegramme kohale toimetama jalgratastel.

Jalgrattakullerid võisid kohale toimetada ka väiksemaid kaubasaadetisi, selleks sobisid hästi spetsiaalsed kaubajalgrattad ehk kastirattad.

Et rattakullerid olid ametis ka sõjaeelses Eestis, seda tõendavad ajalehekuulutused. Näiteks 1939. aasta 21. oktoobril ilmus Päevalehes kuulutus: „Väiketööstus vajab ausat, töökat jooksupoissi. Jalgrattaga sõidu oskus tarviline.“

 

Kuulutus 1939. aasta 21. oktoobri Päevalehes.

1929. aasta 27. juuli Jutulehes ilmus ilukirjanduslik pala „Kuidas jooksupoiss sai ratta“. Selle peategelane, 13-aastane Arno töötas ühes suuremas äris jooksupoisina ning ka väiksemate summade sissekasseerijana. Ta ihaldas endale jalgratast ning kord jalgrattaärist möödudes ei suutnudki ta ahvatlusele vastu panna ja ostis parajasti taskus olnud sissekasseeritud raha – 139 krooni ja 50 sendi – eest endale jalgratta.

Lugu lõppes õnnetult, sest Arno jäi kohe oma rattaga auto alla, kuid rikas autojuht maksis ratta mitmekordselt kinni, nii et Arno sai oma tööandja tagant varastatud raha tagastada ning osta endale uue, kuid seekord odavama ratta.

© Jutuleht

Pärast Teist maailmasõda võis rattakulleri amet olla esimeseks töökohaks Läände põgenenud noortele eestlastele. 1945. aasta 14. oktoobri ajalehes Välis-Eesti kirjeldab keegi Lembit oma töösuve Stockholmis:

„Poemees ütles mulle ühel päeval, et oled tragi poiss, kas sa ei taha ka omale raha teenida. Ütlesin, et tahan küll, arvasin, et teeb niisama nalja. Aga poemehel oli tõsi taga ja küsis siis, et kas ma jalgrattal sõita oskan. Sa ju tead isegi, et ajan päris marudalt. Rääkis siis kõik ilusti ära, et pole muud, kui istu ratta peale, tead, see on niisugune kolme rattaga, ja vii pakke aadressi järgi sinna, kuhu tarvis.“

Rattakullerina teenitud raha eest ostis Lembit endale sügisel uue ülikonna.

Eesti NSV skandaalne rahvakirjanik Juhan Smuul nägi rattakullereid 1958. aastal Egiptuses Aleksandrias, olles tagasiteel Antarktika-retkelt.

„Aga autode, eeslite ja kaamelite vahel kihutavad jalgratastel poisikesed – sööklate jooksupoisid. Paljudel on üle õla heidetud nülitud lammas. Kuna käed on juhtraudadel kinni, hoiavad nad lamba saba, mille otsa on jäetud valge villatutt, hammaste vahel,“ kirjutas Smuul oma „Jäises raamatus.“

„Taolises lihatransportimise viisis on midagi ürgset ja kiskjalikku,“ jätkas Smuul. „Puna-roosa lambakere nihkub kurvidel ühelt küljelt teisele, tulede valgusel välgatab kodarate pöörlev ring, jalgrattakell tiliseb ja siis neelab jooksupoisi ja tema koorma laskuv hämarus nagu mets hundi.”

Ameerika Ühendriikides sai rattakullerlus uut hoogu 1970. aastatel, mil kütusehinna tõus ning suurlinnade ummikud andsid jalgrattale linnaliikluses tagasi tema eelised. Lääne-Euroopas ilmusid rattakullerid taas tänavapilti 1980. aastatel.

Juba järgmisel kümendil töötasid esimesed rattakullerid ka Eestis. Ajaleht Äripäev kirjutas 1993. aasta 28. jaanuaril Tallinnas tegutsenud firmast PPK Ltd, mis garanteeris klientidele kirja, panderolli või dokumendi jalgrattaga Tallinna piires kohaletoimetamise paari tunni vältel.

Ettevõttel oli ametis neli kullerit. Firma esindaja Mart Nigola sõnul maksis kuni 10kilose paki äärelinna vedamine alla 20 krooni.

21. sajandil on rattakullerite põhitööks saanud toidu kojuvedu ning nad on tänu kullerfirmade värvikirevatele termoskottidele muutunud suurlinnade tänavapildi lahutamatuks osaks.

Loe ka neid artikleid

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress