Kartul sai kindla koha Euroopa söögilaudadel 16. sajandi teisel poolel. Sajandeid enne seda toituti kartulitaime mugulatest Lõuna-Ameerikas, kuhu Hispaania konkistadoorid oma maailmavallutus­retkedel lõpuks jõudsid.

Millal täpselt tuli kartul Euroopasse, ei ole teada. Esimene kirjalik allikas väljas­pool Ameerikat, mis kartulit mainib, on aastast 1567 pärit kviitung, mis tõendab, et üks lastitäis kartulit viidi Kanaari saartelt Belgiasse Antwerpeni sadamasse.

Eurooplased kartulit avasüli vastu ei võtnud. Mitu allikat nimetab, et inimesed võõristasid seda vilja juba ainuüksi seetõttu, et see kasvas maa all. Pealegi muutus kartul roheliseks ja mürgi­seks, kui seda liigse valguse käes säilitati.

Rahvas hakkas kartulit sööma alles Kolmekümne­-aastase sõja (1618–1648) paiku, kui Hispaania sõdurid kartuli Euroopas toimunud sõjaretkedele kaasa võtsid. Eestisse jõudis kartul 18. saj keskel, algul kasva­tati seda mõisaaedades,
hiljem ka taluaedades. 19. saj keskel tekkisid kartulipõllud.