Millal jõudsid Eestisse kalkunipraad, kõrvitsasalat, austrid ja magustoidud?

© Eesti Rahva Muuseum

ALO LÕHMUS

2. DETSEMBER 2023

Milliseid muutusi Eesti elanike toidulaual tõi kaasa keskaja asendumine varauusajaga?

Euroopa varauusaegset toidukultuuri mõjutasid maadeavastused, trükikunsti hoogne levik, rahvastiku kasv ning konfessionaliseerumine ehk inimeste jagunemine erinevatesse kristlikesse uskkondadesse. Erinevalt keskaegsest katoliku kirikust ei püüdnud uusaegne protestantlik kirik enam dikteerida inimeste toitumisvalikuid. Trükikunst levitas samal ajal infot uudsete toitude ja jookide kohta. 

„Tänu tihedatele sidemetele tollase Euroopa suurte kaubanduskeskustega, nagu Lübeck ja Amsterdam, jõudsid uue maailma uudisasjad ka Eestisse, olgu tegu siis kalkuni, kohvi või kõrvitsaga,“ kirjutab ajaloolane Inna Põltsam-Jürjo erinevate autorite artiklitest koosnevas mahukas kogumikus „Muutused, ümberkorraldused, uuendused. Varauusaja arengujooned Eesti- ja Liivimaal 1520–1800“, mida esiteltakse 4. detsembril kell 17 Tallinna Suurgildi hoone veinikeldris.

Tõsi, enamik neist uudsetest maitseelamustest jäi esialgu vaid eliidi nautida. Peamisteks eranditeks olid vaid meelemürgid: põletatud viin ja tubakas. 

Põletatud viin

Foto Oskar Georg Adolf Hoffmanni maalist “Kõrtsistseen”.

© EESTI RAHVA MUUSEUM

Seni vaid arstimina ja imerohuna tuntud põletatud viin hakkas Eestis laiemalt levima umbes reformatsiooni ajal. Sellele aitas kaasa destilleerimisaparatuuri ja destilleerimist käsitleva trükisõna levik.

Viina hakati peagi jooma kõigis elanikkonnakihtides. „Viin tõusis kohaliku toodanguna tähtsuselt õlle kõrvale, ent erinevalt viimasest polnud tegu enam lahja janukustutajaga, vaid mõnuainega,“ kirjutab Inna Põltsam-Jürjo.

Lihtinimesed hindasid viina ka toidu aseainena, sest kaloririkkana näis see leevendavat näljatunnet.

Leidus õpetlasi, kes kinnitasid, et viin on eriti kasulik sõduritele ja talupoegadele, sest tugevdab nende närve ja üldist konditsiooni.

Tõsi, üsna peagi hakkasid võimud viina tarbimist piirama, reglementeerides näiteks talupoegade pulmades lubatud viina kogust.

Tubakas

Erik Obermanni karikatuus “Noor suitsetaja” 1907. aastast.

© TARTU KUNSTIMUUSEUM

Samasse aega põletatud viina kiire levikuga langes ka täiesti uue mõnuaine ja meelemürgi – tubaka – peaaegu plahvatuslik levik üle kogu Euroopa, kirjutab Inna Põltsam-Jürjo. Suitsetamine võeti kiiresti omaks nii eliidi kui lihtrahva seas.

Eestisse jõudis tubakas arvatavasti 17. sajandi esimestel kümnenditel. Nii tubaka kui viina suurtarbijad olid siin paiknenud Rootsi sõjaväeosad.

Kalkun

Kalkun Kõlu talu hoovil 1930. aastatel.

© CARL SARAP / TALLINNA LINNAMUUSEUM

Tänu maadeavastustele eurooplaste toidulauale jõudnud kalkunit on Eestis esimest korda mainitudd 1530. aastate keskel.

Siinkandis panid kalkunisöömisele aluse jesuiidid, kes kasvatasid neid linde oma mõisates, näiteks Lemsalu (Limbaži) piirkonnas asunud Ableini mõisas. Järk-järgult levis kalkunikasvatus ka teistesse mõisatesse.

Tänu kalkunikasvatusele hakkas siinne eliit loobuma suurte metsikute lindude, näiteks luikede ja sookurgede söömise kombest.

Kõrvits

Tallinna ühislaeka 17. sajandi esimeste kümnendite arvepidamises on muude varutud toiduainete seas mainitud kõrvitsat ja artišokki.

Austrid

Austridki läksid Eesti ala eliidi pidulaual moodi 17. sajandil. Tallinna raad ostis 1682. aasta oktoobrikuus austreid koguni seitsmel korral, kokku kümme tünnikest.

Väärib märkimist, et osa austreid transporditi juba toona Eestisse värskeina ehk elusatena, mis osutab arenenud logistikale.

Magustoidud

Pagari rippsilt-kringel 19. sajandi II poolest.

© TALLINNA LINNAMUUSEUM

Keskajal oli peamiseks magusaineks mesi, samal ajal kui suhkur oli haruldane luksuskaup ning seda kasutati pigem meditsiiniliseks otstarbeks. 17. sajandil hakkas aga Euroopasse jõudma uue maailma suhkrurooistanduste toodang ja ühes sellega tekkis ka armastus magusa maitse vastu.

Ka Eesti linnadesse saabus 17. sajandil saksa kondiitriselle, kes oskasid suhkruga küpsetada, kuid esialgu oli linlaste huvi magusate pagaritoodete vastu leige, kirjutab Inna Põltsam-Jürjo. 

Klientide suhtumine viimaks siiski muutus ning juba sajandi lõpuks olid traditsiooniliste nn toidupulmade kõrvale tekkinud ka suhkrupulmad, kus ei pakutud sooja toitu, vaid ainult suupisteid, kompvekke ja martsipani.

Just sellest ajast on pärit ka komme pakkuda desserdiks magusaid toite.

Loe ka neid artikleid

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress