Hiina karm ühelapsepoliitika hakkas kehtima 1980. aastal. Seaduse eesmärk oli pidurdada rahvastiku kasvu, mis oli Hiina Kommunistliku Partei hinnangu kohaselt hakanud ohustama riigi majanduslikku arengut ja sotsiaalset stabiilsust.

Riigi rahvastiku kasv oli pärast Teist maailmasõda olnud plahvatuslik. Seni sõdade ja epideemiate käes kannatanud rahvastik hakkas kosuma isegi hoolimata Hiinat valitsenud kommunistide rumalusest ja jõhkrusest, samuti pikenes eluiga.
Rahvastiku iive oli sedavõrd suur, et 1970. aastaks oli Hiinas lisandunud 250 miljonit uut suud, keda tuli toita.

Esialgu üritati rahvastiku kasvu pidurdada kampaaniate korras, näiteks loosungitega „Hiljem, kauem ja vähem!“. See oli soovitus abielluda vanemas eas, pikendada sünnitustevahelist aega ja saada vähem lapsi.