Reisimine puhtalt lõbu pärast oli tuntud juba antiikajal. Näiteks jõukad roomlased armastasid käia maailma avastamas ning nende lemmiksihtkohad olid rannikulinnad Baiae ja Pompei. Suviti tulid linnakestesse tuhanded roomlased, keda meelitas sinna soe suplusvesi ning mahe ja mõnus kliima, mis vastandus suurlinnade kuumusele ja räpasusele. Selliseid reise said mõistagi ette võtta ainult rikkad roomlased, kes soetasid kuurortlinna harilikult oma villa.

Turism tänapäevases tähenduses tekkis 1840ndail, mil äsja rajatud raudteevõrk võimaldas reisida senisest palju kiiremini ja hõlpsamini. Ettevõtlik Briti ärimees Thomas Cook nägi esimesena massiturismis peituvaid võimalusi ja hakkas pakkuma reisipakette, mille hinnas sisaldusid nii transport, majutus kui ka toitlustus.

Esimesed sellised reisid toimusid Inglismaal riigisisesi, kuid 1855. aastal saatis Thomas Cook turiste juba ka USAsse ja Egiptusesse. Kohe massiturismi algusaegadel sai see suure kriitika osaliseks. Näiteks kirjeldas Saksa jurist Heinrich Wenzel Inglise turiste kui „Reinimaast, Šveitsist ja Itaaliast üle käivat rohutirtsude parve“.