1891. aastal leiutas USA kompanii Sittman&Pitt mängu­automaadi eelkäija: masina, mis oli varustatud silindriga, millel olid viie mängukaardi pildid. Mäng põhines pokkeril ja muutus New Yorgi baarides üliopulaarseks. See toimis nii, et kaks kuningat saanud mängija sai näiteks tasuta õlle, kuninglik mastirida andis aga samas karbi sigareid. Paljud erinevad auhinnad tähendasid, et masin ei saanud võite ise välja maksta ning see muutis masina haldamise baaripidajatele keeruliseks.

Selle probleemi lahendas saksa päritolu ameeriklane Charles Fey, kes ehitas esimese masina, mis suutis ise võite müntide kujul välja sülitada. Täpse leiutamise aasta üle vaieldakse, kuid 1896. aastal oli nõudlus nii suur, et Fey võis avada vabriku. Ta andis mängu­automaadile Philadelphia kuulsa kella järgi nimeks Liberty Bell. 

Publik hakkas masinat nimetama ühe­käeliseks bandiidiks (one–armed bandit). Mängija käivitas masina selle külje peal paiknevat käepidet tõmmates ning võis ohverdada müntides terve varanduse, ilma et võitnuks sentigi.

Fey koduosariik California keelustas mänguautomaadid. Mehel polnud aga probleeme Liberty Bellide levitamisega Ühendriikide teistes osariikides ning ta teenis viimse kui ühe pealt neist, kuna masinate müümise asemel rentis ta neid 50protsendise kasumiosa eest välja. Tal õnnestus toota 30 000 masinat, enne kui turu vallutasid täiustatumad seadmed.