1942. aasta veebruarikuus hakkas Slovakkia Humenné linnakeses liikuma kuuldus, et kõik vallalised juudi naised peavad endast ametivõimudele teada andma. Põhjust ei nimetatud, kuid paljud eeldasid, et naisi vajati tööle vabrikusse, mis pidi aitama kaasa Natsi-Saksamaa sõltlasriigi sõjalisele võimekusele. Reaalsus oli aga hirmsam, kui keegi kujutleda oskas.

Umbes 200 noort tütarlast, enamik neist teismelised, viidi linnakese rongijaama, kus nad aeti rongile, mis asus sõitma põhja suunas. Rong peatus teel mitmes kohas ning iga kord tuli juurde veel juudi naisi. 1942. aasta 25. märtsi õhtul sunniti ühtekokku 997 naist astuma rongile, mis sõitis okupeeritud Poolasse Auschwitzi.

Nende naiste viimane rongisõit oli esimene ametlik juutide transportimine Auschwitzi surmalaagrisse. Vastupidi edaspidi laagrisse saabunud enam kui miljonile vangile ei tapetud neid esimesi naisi kohe. Selle asemel pandi nad tööle, et muuta Auschwitz Nõukogude sõja­vangidele mõeldud laagrist tõhusaks surmavabrikuks.