Kaliif on islamiusuliste suurriigi ehk kalifaadi poliitiline, usuline ja sõjaline juht. Kalifaat peaks hõlmama kõiki muslimeid. Islami usu rajanud Muhamed ei jõudnud enne surma 632. aastal sõnastada selgesti mõistetavaid kaliifi valimise reegleid. Seepärast on ajaloo vältel kaliife välja valitud mitmesuguste kriteeriumide alusel ja tiitli taotlemine on sageli põhjustanud veriseid konflikte.

Esimesed neli kaliifi pärast Muhamedi surma valiti shura abil, mis on kaliifi valimise eelne protsess, kus kuulatakse ära kõik asjaosali­sed. Samuti oli moslemite enamus üld­juhul kaliifide valimise poolt. Ent juba neljan­da kaliifi Ali ajal algas 656. aastal muslimite­vaheline kodusõda. Sõja võitnud Mu’avija lasi end kaliifiks kuulutada ning tegi tiitli pärilikuks. Aegamööda muutus kaliifi tiitel n-ö tühjaks tiitliks, millel oli üksnes vaimse juhi tähendus.

Kuni 16. sajandini olid kaliifid araablased, kes olid otseselt või kaudselt Muhamedi veresugulased. 1517. aastal läks kalifaat osmanitele, kes olid selleks ajaks suutnud luua nii suure riigi, et nende kuningad – sultanid – taotlesid samuti kaliifi väärtuslikku tiitlit. Viimane osmanite kaliif kadus aastal 1924, kui loodi Türgi riik. Sestsaadik pole sellel tiitlil olnud sellist omanikku, keda muslimite enamus pooldaks.