Teise maailmasõja aegsete lahingumasinate kiirus erines väga palju. Raskeimad tankid – need, mida kasutati linnalahingutes ja soomusvägede löökides – sõitsid kiirusega umbes 25 km/h, ent kergemad, mida pruugiti jalaväe vastu, võisid arendada kiirust, mis oli üle 70 km/h.

Kõige kiirem oli Nõukogude kergetank BT-7, mis kaalus 11,5 tonni ja sõitis kuni 72 km/h. Punaarmee jaoks konstruee­ritud soomukil oli 400 hj mootor, mis esialgu oli mõeldud Tupolevi klassi pommituslennukite jaoks. Kolmeliikmelist tankimeeskonda kaitses 13 mm paksune soomus. Need jäid siiski alla sakslaste aeglasematele, kuid paremini soomustatud tankidele. Enamik tankidest BT-7 hävis 1941. aastal, kui sakslased Nõukogude Liitu tungisid. Aastail 1932–1941 toodeti ligi 8000 tanki BT-7.

Teisest maailmasõjast saadik on tankide keskmine kiirus tõusnud, ent kiiruse lagi ei ole siiski eriti palju kõrgemale nihkunud. Praegu kuulub maailma kiireima tanki rekord Briti luuresoomukile FV101 Scorpion, mille maksimaalseks kiiruseks on saavutatud 80 km/h.