Rattale tõmbamine oli surmaotsus, kuid selline, mida peeti iseäranis alandavaks. Seepärast karistati niisugusel moel ainult suurimaid kuritegusid: röövmõrv, maanteerööv, riigireetmine ja majesteedi solvamine. Karistuse täideviimisel piinati inimest esmalt ning vahel raiuti pea ka maha. Pea pandi pika vaia otsa, mis torga­ti maa sisse. Seejärel tükeldas timukas hukatu keha ja sidus tükid vankri­rattale, mis kinnitati posti otsa kõigi­le vaatamiseks.

Mõnikord seoti süüdimõistetu elusana rattale kinni, seejärel purustas timukas kaikaga või teise vankrirattaga tema jäsemete luud. Siis kinnitati ratas palgi otsa, mis tõsteti püsti. Rattale seotud murtud luudega süüdimõistetu võis veel pikalt vaevelda ja keegi ei tohtinud teda sealt maha võtta. Sageli jäi surnukeha pikaks ajaks rattale, kuni keha roiskus ja luud hakkasid alla kukkuma. Hukatute surnukeha rattal välja panemine häbi­vääristas lisakaristusena surnut ning ühtlasi hoiatas elavaid kuritegelikule teele asumise eest.

Rattale tõmbamist kasutati keskajal, ent hiljemgi. Meie piirkonna üks tuntumaid rattaletõmmatuid on Liivimaa aadlik Johann Reinhold von Patkul (ta hukati aastal 1707 Poznańi lähedal Poolas), keda Rootsi süüdistas riigireetmises ja Põhjasõja vallapäästmises.