Enamik Saksa sõdureist liikus Teise maailmasõja ajal jalgsi või hobustega, kuid kõigil rinnetel kasutati ka motoriseeritud üksusi.Kiireid motoüksusi pruugiti peamiselt eelluureks. Selline üksus koosnes harilikult neljast-viiest mootorratast, mille külgkorvis istus kuulipildur. Nende järel tulid kergsoomukid, mis vajaduse korral ründasid vaenlase positsiooni.

Mootorratturid said sageli ka iseseisvalt hakkama, nagu näiteks 1941. aasta aprillis, kui SSi ohvitser Fritz Klingenberg sisenes motoriseeritud üksusega Serbia pealinna Belgradi, kus ta heiskas haakristiga lipu ja tõrjus kõik serblaste rünnakud tagasi.

1941. aasta suvel sisenesid ka Eestisse esmalt mobiilsed üksused: jalgrattapataljon liikus Pärnu poole ning motoriseeritud grupp Viljandisse.