Mis oli seltsimehelik kohus?

Mis laadi süüasju arutas Nõukogude ajal tegutsenud seltsimehelik kohus?

© Paide rajooni Tarbijate Koperatiivi seltsimehelik kohus 1966. aastal. / Järvamaa Muuseum

ALO LÕHMUS

11. JAANUAR 2024

Nõukogude Liidus hakati 1950. aastate teisel poolel piirama julgeolekuorganite võimu ning loobuti massirepressioonidest. Samal ajal aga püüti suurendada kodanike rolli ühiskondliku korra tagamisel. Selle üheks vormiks olid nn seltsimehelikut kohtud, mis rajati peamiselt ettevõtete ja asutuste juurde.

„Inimestelt oodati üha enam, et nad üldise heaolu nimel huvituksid aktiivselt kaaskodanike igapäevaelust,“ kirjutab ajaloolane Ermo Karpov artiklis „Seltsimehelik kohus otsustas!“, mis on ilmunud Rahvusarhiivi toimetistes „Vabadussõjast iseseisvuse taastamiseni“. „Töökollektiivide jälgimine oli üks viise, kuidas Nõukogude Liidus ühiskonda kontrolliti.“

Kontrolli tugevdamiseks rajati 1950. – 1960. aastatel mitmeid institutsioone, mis tegelesid süstemaatilise järelvalvega, kaasates sellesse ka tavainimesi. Avalikus ruumis hakkas lisaks miilitsale korda pidama rahvamalev ning asutuste asjaajamise seaduslikkust jälginud rahvakontroll kasutas ka ühiskondlikke inspektoreid. Samasse ritta kuulub seltsimehelik kohus, mis hakkas menetlema kergemaid õigusrikkumisi ning eksimusi moraali vastu.

Seltsimehelikud kohtud olid revolutsioonilisel Nõukogude Venemaal rajatud juba 1919. aastal, kuid toona tegelesid need vaid töödistsipliini rikkujatega. Teise maailmasõja ajal tööalased rikkumised kriminaliseeriti ning seltsimehelikud kohtud hääbusid. Kui tööalased eksimused 1951. aastal dekriminaliseeriti, alustasid taas tööd ka seltsimehelikud kohtud. Alates 1961. aastast hakkasid need lahendama ka avalikku korda ja moraali puudutavaid kaebusi. Seltsimehelike kohtute tegevuse kõrgajaks jäidki 1960. aastad, ehkki formaalselt tegutsesid need kohtud kuni Nõukogude korra lõpuni.

Nõukogude liidri Nikita Hruštšovi ettekujutuse kohaselt pidi seltsimehelik kohus tagama halva käitumise hukkamõismise kogu töökollektiivi või veelgi laiema avalikkuse ees. See pidi viima pahategija ümberkasvamiseni ning vältima ka ülejäänud töötajate sattumist libedale teele.

„Seltsimehelike kohtute eesmärk oli avaldada kasvatuslikku mõju kogu kollektiivi ees. Juhtumite arutamisel ei keskendutud ainult konkreetsele üleastumisele, vaid uuriti kogu inimese käitumist — nii tööl, kodus kui ka avalikus elus,“ kirjutab Karpov. „Protseduur nõudis suure hulga kollektiivi liikmete osalemist, sest usuti, et ainult laiem arutelu suudab avaldada piisavat mõju nii rikkujale endale kui ka teistele kolleegidele. Kolleegide sõnavõtud olid sealjuures väga olulised, kuna neis väljendus kolleegide hukkamõist.“

Seltsimeheliku kohtu kompetentsi kuulusid töödistsipliini rikkumised, joomine, ebaväärikas suhtumine naistesse ja vanematesse ning oma kohustuste mittetäitmine laste kasvatamisel, solvamine, laimamine, sõimamine, eluruumide rikkumine ja kommunaalvaidlused, salaküttimine, metsa rikkumine ning kollektiivi liikmete vahelised materiaalsed vaidlused, mille väärtus ei ületanud 50 rubla. Samuti võis kohus arutada administratiivseid rikkumisi ja kuritegusid, mille miilits või juurdlusorganid olid seltsimehelikule kohtule üle andnud, sest nende ühiskonnaohtlikkus ei olnud suur.

1964. aastal lisandusid kohtu kompetentsi ka esmakordselt toime pandud pisihuligaansused, pisispekulatsioonid ning pisivargused, puskari valmistamine, riigiettevõtte vara kasutamine isiklikul eesmärgil, kui sellega ei kaasnenud olulist kahju, ning esmakordne löömine, peksmine ja muu isikuvastane vägivallategu.

Seltsimehelik kohus pidi tegutsema igas vähemalt 50 töötajaga asutuses, lisaks veel eksisteerisid territoraalsed kohtud maa-asulates, alevites ja külanõukogudes. Kohtute liikmete valimise eest vastutas ametiühing, kes pidi kontrollima ka kohtute töö kvaliteeti. Üldjuhul oli kohtul 5 – 15 liiget, otsuse tegemiseks pidi istungil osalema vähemalt kolm liiget.

Loksa laevaremonditehase seltsimehelik kohus 1962. aasta paiku. 

© EESTI RAHVA MUUSEUM

Kõige kergem karistus, mida seltsimehelik kohus sai määrata, oli kohustada eksinut avalikult vabandama kannatanu või kollektiivi ees.

Karmuselt järgmised karistused olid seltsimehelik hoiatus, ühiskondlik laitus, ühiskondlik noomitus (vajadusel koos avaldamisega ajakirjanduses), rahatrahv kuni 10 rubla ning ettepaneku tegemine süüaluse üleviimiseks madalamale ametikohale (tööalaste rikkumiste puhul) või väljatõstmiseks elamispinnalt (kommunaalsete eksimuste korral).

Joodikute puhul võis seltsimehelik kohus otsustada, et edaspidi makstakse joomari palk välja tema naisele, raskematel juhtumitel võis kohus taotleda kroonilise alkohooliku ravile suunamist.

Nagu öeldud, kuulus osa seltsimeheliku kohtu otsuseid avaldamisele ajakirjanduses, et pahategijaid moraalselt mõjutada. Nii näiteks kirjutas ajaleht Nõukogude Hiiumaa 1965. aasta 30. oktoobril kohaliku tarbijate kooperatiivi töötajast Arnold Hiiusest, kes oli purjuspäi kruvinud võõralt võrrilt maha dünamo, lambi ja muid juppe.

Seltsimeheliku kohtu ees põhjendas Hiius oma tegu tugeva purjusolekuga ning lubas edaspidi näppamisest hoiduda. Karistuseks sai ta ühiskondliku noomituse.

Rapla rajooni V. I. Lenini nimelise kolhoosi liige Otto Kärner oli ühismajandi puid „vasakule“ müünud. Karistuseks sai ta ühiskondliku noomituse ja 10 rubla trahvi, lisaks tehti ettepanek võtta ära toetus kolhoosiliikmelt Leena Muliinilt, kes oli puid ostnud.

„Kohtuistungit kuulas rohkesti kolhoosnikuid. Kõik nad mõistsid kolhoosi vara rikkuja hukka ja kiitsid seltsimeheliku kohtu otsuse heaks,“ kirjutas ajaleht Ühistöö 1962. aasta 28. aprillil.

Jõgeva rajooni „Kevade“ kolhoosi lüpsja-karjatalitaja Mariina Ellus kutsuti seltsimeheliku kohtu ette selle eest, et ta kasutas oma isikliku lehma söötmiseks kolhoosi loomadele määratud heina. „Kohus otsustas avaldada M. Ellusele ühiskondliku noomituse koos avaldamisega ajalehes ja 10 rubla suuruse rahatrahvi,“ kirjutas ajaleht Punalipp 1963. aasta 19. detsembril.

Jõgeva rajooni „Lembitu“ kolhoosi seltsimehelik kohus karistas Elsa Krigulit ja Kamilla Trossi aga ükskõikse suhtumise eest laste kasvatamisse ja määras neile rahatrahvi ja ja ühiskondliku noomituse koos ajalehes avaldamisega, selgub 1967. aasta 16. novembri Punalipust.

Loe ka neid artikleid

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress