Lendliisi (ingl lend-lease) seadus kinnitati Ameerika Ühendriikide kongressi poolt 1941. aasta märtsis. Seaduse järgi võis USA laenata või rentida sõja­varustust riikidele, kelle abistamine oli Ameerika Ühendriikide kaitseks elutähtis. See tähendas, et ameeriklased võisid saata relvi, naftat ja kütust ning toiduabi neile riikidele, kes võitlesid Natsi-Saksamaa vastu, kuid samal ajal said Ameerika Ühendriigid väita, et nad olid sõjas neutraalsed.

Seadus kujunes murranguks USA välispoliitikas, mis aastakümneid oli järginud seisukohta, et riik peab hoidma eemale konfliktidest, mis toimuvad Põhja- ja Lõuna-­Ameerikast kaugemal.

Suurbritanniale oli ameeriklaste abi suur õnnistus, sest pärast Prantsusmaa okupeerimist 1940. aastal oli Suurbritannia jäänud läänerindel üksinda võitlema. Britid said abi tänapäeva vääringus ligikaudu 700 miljardi dollari eest, kuid abi jagus ka teistele riikidele, muu hulgas anti üle 11 miljardi dollari ka Nõukogude Liidule. Abi oli vormistatud laenuna ning formaalselt tuli see pärast sõja lõppu tagasi maksta.