Nuusk- ehk lõhnasool sisaldab terava lõhnaga ammooniumkarbonaati, millel on ergutav toime. Nuusksoola tunti juba Rooma ajal. Ajaloolane Plinius vanem nimetas Hammoniacus sal’i eriliseks soolaks, mida Roomasse toodi tänapäeva Liibüa aladelt.

Ka keskaja alkeemikud õppisid seda valmistama ja kasutasid ainet näiteks tarkade kivi loomisel. Peamiselt pruugiti seda selleks, et looduslikke värve eredamaks teha.

Nuusksoola tarvitamine muutus iseäranis populaarseks 19. sajandi Inglismaal, kus ammooniumkarbonaati kasutati ravimina. Briti daamidel oli tugeva üleelamise korral kombeks minestada. Hoides nuusksoola daami nina all, sai nad tavaliselt jälle ärksaks. Õige džentelmen käis seepärast alati ringi, nuusksoolatoos taskus, juhuks kui mõni daam tema läheduses minestab. Ammoonium­karbonaadile lisaks sisaldas selline toos äädikat, alkoholi ja lõhnaõli.

Ammoniaagi vesilahust nuuskpiiritust pruugivad poksijad, pesapallurid ja tõstjad, sest selle toime ergutab keha funktsioone. Arstid hoiatavad, et liigne kasutamine kahjustab tervist.