© Granger / Imageselect
BUE KINDTLER-NIELSEN
1. MÄRTS 2021
Sõna „viiking“ päritolu kohta on mitu arvamust. Osa ajaloolasi leiab, et esialgu nimetati nõnda Oslo fjordi äärsest piirkonnast Vikist pärit meresõitjaid. Teised väidavad, et sõnal „viiking“ on seos sõnaga „viik“ (muinaspõhja vík, vanainglise wic), mis tähendab „lahesoppi“ ning tähistab seega „rahvast, kelle laevad seisid ankrus lahesopis“.
Vanim kirjalik allikas, milles see sõna leidub, on 7. sajandist pärit anglosaksi luulelaul „Widsith“, mida teatakse ka kui „Ränduri laulu“. Niisiis kasutati sõna tükk aega varem sellest ajast, mida oleme harjunud viikingiajaks nimetama. Ajaloolased peavad viikingiaja alguseks u 750. aastat, mil Salme laevadega Saaremaale tulnud viikingid seal lahingus hukkusid. Mida rohkem Põhjamaade viikingid Läänemere maadel röövisid, rüüstasid ja tapsid, seda enam samastus sõna „viiking“ mereröövlitega. Samas polnud üksmeelt, kuidas neid rüüstavaid jõuke oleks õige nimetada. Iirlased kutsusid neid „tõmmudeks ja ilusateks võõrasteks“, gallidele olid nad „mereinimesed“ ja anglosaksid Inglismaal kutsusid neid kõiki „taanideks“.
Kindlalt on aga teada, et skandinaavlased kasutasid nimetust „viiking“ enda kohta. Rootsist on näiteks leitud ruunikivi, mis on püstitatud „Tóki Vikingile“, ja veel üks ruunikivi „Björnile, kes tapeti sellal, kui ta oli viiking“.
Kohtla-Järve lähedalt leiti Läänemere maade varaseim viikingiaegne hõbeaare Ida-Virumaalt Kohtla-Järve lähedalt Vitsiku külast leitud viikingiaegne hõbeaare on Põhja-Euroopa üks vanimaid....
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.
