Põhja-Atlandi lepingu artiklis 5 öeldakse: „Lepinguosalised lepivad kokku, et relvastatud rünnakut neist ühe või mitme vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitatakse rünnakuna nende kõigi vastu.“ See musketäride vanne on NATO kollektiiv­kaitse alus. Artikkel jätkub lubadusega, et sellise rünnaku korral abistab iga NATO liige rünnaku alla sattunud liiget, kasutades „abinõusid, mida ta peab vajalikuks, seal­hulgas relvajõudusid“.

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon ehk NATO tekkis Teise maailmasõja järel 1949. aastal. Nõukogude Liit püüdis sel ajal agressiivselt kommunismi levitada, seades ohtu paljud demokraatlikult valitud valitsused mitmes Euroopa riigis. Näiteks aasta enne seda oli kommunistlik partei kukutanud Tšehhoslovakkia valitsuse. 1949. aasta aprillis kohtusid 12 lääneriigi juhid Washingtonis, kus allkirjastati lepe, millega rajati NATO.

„Julged mehed ja visionäärid saavad otsustada oma saatuse üle. Nad saavad valida orjuse või vabaduse, sõja või rahu,“ ütles tolleaegne Ameerika Ühendriikide president Harry S. Truman allkirjastamise tseremoonial.