Hätta sattunud laeva röövimine on juba ammusest ajast olnud kuritegu, mida on püütud tõkestada valju karistusega. Rootsi ajal välja antud ning 18. sajandil edasi kehtinud korraldused ähvardasid rannaröövi eest rattale tõmbamise ja pea maha­raiumisega. Veel aastal 1780 kästi asja­kohaseid paragrahve rannarahvale kantslist vähemalt kord aastas ette lugeda ja kevadest sügiseni iga pühapäev meelde tuletada. Röövi kaasosaliste ülesandjatele lubati aga karistusest pääsemist ja vaevatasu pealekauba.

Laevadelt varastamise ja kraami varjamise eest olid aga ette nähtud märksa leebemad karistused. Surmanuhtluse täide­saatmise keelasid Vene valitsejad ära juba 18. sajandi keskel, mil see asendati häbimärgistamise, avaliku peksu
ja sunnitööle saatmisega. Laevariisujatele määratud karistused piirdusid 18. sajandil enamalt jaolt – pärisorjuse ajale ise­loomulikult – peksuga, sest pärisorjal polnud vara, millega laevale ja lastile tekitatud kahjusid hüvitada, ning ka mõisnikud polnud enamasti huvitatud sellest, et nende tööjõud mõisavälja asemel sunnitöölaagris rügaks. 

1840. aastail karmistusid karistused ning laeval leidunud kraami omastajat ootas juba esimesel vahelejäämisel peks ja sunni­töö või Siber, kuid Vene senat võis karistust kergendada. 1860. aastail kaotati peksukaristus. Karmid karistused polnud ilmselt piisavalt tõhusad rannarahva iidse tava murdmiseks, sest 17. ja 18. sajandist on teada mitu mastaapset jultunud laevaröövi.