Proosa sõjamehe mõõga saladus

1970. aastail Proosa kalmest leitud põletusmatus tekitab arheoloogidel tänapäevani küsimusi. Miks on hauapanused ühe Rootsist avastatud kalmega peaaegu identsed?

© ESKO LEPP / KREUTZWALDI MEMORIAALMUUSEUM

ANDO PAJUS, TALLINNA LINNAMUUSEUMI KOGUHOIDJA

17. NOVEMBER 2022

Tallinna külje all kõrgub taeva poole Iru soojuselektrijaama korsten. Sellest tallinlastele hästi tuntud ehitisest ainult veidi kaugemal, üle maantee kivisel seljandikul asub kohaliku talu järgi nimetatud Proosa kalmeväli, mis jääb praeguse Saha-Loo küla maadele.

Kalmed kaevati läbi 1969. aastal pärast ühele iseäranis huvitavale juhuleiule sattumist. Väljakaevamistööd toimu­sid ajavahemikul 1970 kuni 1984 Tallinna Linnamuuseumi eestvedamisel ning neid juhtis muuseumi arheoloog Kaupo Deemant.

Selgus, et vanim kalme – kivikirstkalme – kuulus ajaarvamise vahetusse, noorima kalme hiliseimad esemed olid pärit 12. sajandist.

Proosa kalmevälja keskmisesse rauaaega kuuluvat osa – kivivarekalmet – uuriti põhjalikult aastail 1973 kuni 1978. Kokku saadi kalmetest tuhandeid erinevaid esemeid.

Just nimelt kivivarekalmest saadud keskmise rauaaja alguse esemed – või nagu tänapäeval on kombeks öelda, rahvaste­rännuaja leiud – muudavad selle matusepaiga Eesti mõistes täiesti ainulaadseks.

Põletusmatuse jäljed

Pööramegi nüüd veidi üksikasjalikumat tähelepanu relvadele-kaitsevarustusele, mis pärinevad ajavahemikust 5. sajand kuni 6. sajandi esimene pool.

Tule minevikku!

Meie lugude täies mahus lugemiseks pead olema tellija.

LOGI SISSE kui juba tellid!

Ajakiri + digi

Paberajakiri + kõik lood mobiilis/arvutis

Ainult digi

Kõik lood mobiilis/arvutis

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Loo uus kasutaja!

Täida allolev vorm registreerumiseks

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress