Elatustaseme kiire tõus ja elamuehitusbuum tõi 1920.–1930. aastate Eestis kaasa koduse elukvaliteedi paranemise. Kui iseseisva vabariigi algusaastail olid kaks kolmandikku linnakorteritest kööktoad ja ühetoalised korterid, siis Teise maailmasõja eelõhtul oli standardiks kujunenud kahe-kolme­toaline köögiga korter. Maale kerkis umbes 70 000 uut elumaja ja hoogsalt ajakohastati vanu taluhooneid. 

Paremad ja avaramad kodud vastasid toonastele hügieeninormidele: loomulikuks muutus väljakäigu olemasolu, uutesse majadesse ehitati ka vannituba. 1937. aastaks oli uutest korteritest 87 protsendil omaette tualettruum ja 42 protsendil vannituba. Viimane oli küll pigem jõukate perede luksus – vann oli pooltes kolme- ja enamatoalistes, kuid ainult üksikutes väiksemates korterites. 

Kodude kujundus peegeldas maitsete mitmekesisust: eliit eelistas traditsioo­nilises stiilis – ampiir-, biidermeier-, rokokoo­stiilis – uhkeid saale, kuid moe­teadlikumad pered sisustasid eluasemed funktsionaalse ja kohandatava mööbliga. Tolleaegsed kunsti- ja majapidamis­eksperdid rõhutasid, et edumeelne inimene peaks vabanema kallist, kohmakast ja raskest antiikinterjöörist ning hindama eeskätt otstarbekust. Jõukuse kasvades hakkasid 1930. aastail linnakodudesse jõudma moodsale elulaadile omased mööbliesemed: raamatu- ja puhvetkapid, raadiolauad, väikesed ümmargused kohvi­lauad ja tigudiivanid.