1973. aasta augustis teatati avalikkusele muutustest ja edusammudest Eesti NSV elanike toiduainetega varustamisel.

„Viimasel ajal on meie toidulauale ilmunud palju uusi leivasorte,“ kirjutati Rahva Hääles. „Kauplustest ei leia enam Riia leiba ega Moskva saia, nende asemele on tulnud Viru leib, Sakala sai, Maaleib ja teised. Maitse poolest ei jää need endistest sortidest maha, toite­väärtuse poolest aga ületavad neid. Vaid vähesed teavad, et need muutused on toimunud Tallinna polütehnilise instituudi teadlaste soovitusel.“

„Meditsiinistatistika näitab, et nii nagu kõigis arenenud maades, on meie menüü tunduvalt üle koormatud rasvadega teiste organismile vajalike ainete kahjuks. See on tinginud uute, vähendatud rasvasisaldusega piimasaaduste ilmumisest kaupluselettidele ja on toonud ajaleheveergudele arstide tungiva üleskutse mõelda selle üle, mida ja kui palju me sööme,“ rääkis ETA korrespondendile instituudi toiduainete laboratooriumi juhataja K. Kask.

„Üldiselt arvatakse, et mida rohkem pannakse tainasse rasva ja suhkrut, seda maitsvam tuleb leib. Meie aga püüdsime, vastupidi, vähendada rasva­sisaldust.

Kahtlemata ei tohtinud muudatused retseptuuris mingil juhul halvendada maitseomadusi. On ju Eesti leib kuulus väljaspool vabariigi piire.“