Charles Bravo karjus: „Florence, Florence, too kuuma vett!“ Valukrambid raputasid 30aastase juristi keha, kui ta oma naise magamistoa ukse ees koridoris edasi-tagasi taarus. Seejärel komberdas mees tagasi külalistuppa. Charles oli seal juba kümme päeva maganud, et anda oma naisele Florence’ile aega toibuda järjekordsest nurisünnitusest.

Kell oli kümme, kätte oli jõudnud 1876. aasta 18. aprilli õhtu ning mürk oli Charlesi magu läbi söövitamas. Victoria ajastu Inglismaal teati, et kuumale veele lisatud sinepipulber tekitab oksendamise, mida mees arvaski enda ravimiseks vajavat. Seetõttu hüüdis majaperemees oma naist, et too laseks toatüdrukul veekatla tulele panna.

Florence aga ei reageerinud kuidagi. Pisut rohkem kui kahe päeva pärast oli tema abikaasa surnud. Nagu Agatha Christie romaanis, leidus kahtlusaluseid rohkesti. Kas Mr Bravo mürgitas ta oma abikaasa, sõber, vallandatud kutsar või maha­jäetud armuke? Briti ajalehed sööstsid mahlaka juhtumi kallale ning peagi oli nn Balhami müsteerium kõigi huultel.