Siinse piirkonna rauatootmise olulisust näitab asjaolu, et 1225. aasta detsembris on Püha Rooma keisririigi valitseja andnud Tartu ja Riia piiskopile õiguse metallivarudele. Aastatel 1226-1227 hankis ka Mõõgavendade ordu eriõiguse kõigile enda maadel leiduvatele maavaradele.

Tartu ülikooli teadur Mihkel Mäesalu ütles eeltoodut kommenteerides, et piiskopid ja mõõgavennad teadsid väga hästi, et käib raua kaevandamine, ja püüdsid seda eriõigust endale saada. „Konkreetseid andmeid pole, kuid eeldatavasti maksid siinsed sooraua sulatajad 13. – 15. sajandil maahärradele mingisugust kümnist,“ lisas Mäesalu.

Varaseim kirjalik teade siinse piirkonna rauakaubanduse kohta pärineb 1248. aastast, mil paavst andis voli konfiskeerida kaup kaupmeestelt, kes müüvad paganatele (selle all on tõenäoliselt silmas peetud leedulasi) relvi, rauda või muud sõjavarustust.

Aastal 1297 või 1298 on tehtud sissekanne Riia võlaraamatusse, mille kohaselt võtab keegi Koknese Andreas (väike Koknese hansalinn Väina jõe kaldal oli praeguse Läti peamine sooraua tootmise keskus) kohustuse tarnida rauda Stralsundi linna kodanikule Albert Parlemuntile.

Esimene kirjalik teade raua impordist Liivimaale pärineb 1335. aastast.

Liivimaa rauatööstus õitses 11. sajandist kuni 15. sajandi alguseni, mil Rootsis tööd alustanud oluliselt efektiivsemad nn kõrgahjud kohaliku rauatööstuse välja suretasid.