Muinas- ja keskaegses Eestis toodeti suurel hulgal kodumaist rauda

© Mauri Kiudsoo

RAIN VÄÄT

4. NOVEMBER 2023

Muinasaja lõpus ja veel keskajalgi kattis Eesti suure osa oma rauavajadusest kodumaisest soomaagist rauda tootes. Osa toorrauast eksporditi.

„Keskaegne rauasulatus ja keskaegne raud oli kindlasti oma, seda tehti siin,“ ütles Eesti Ajaloomuuseumi konverentsil „Eesti 1200 – oma või võõras“ esinenud arheometallurg, Tartu ülikooli teadur Ragnar Saage. Tema sõnul toodeti 11. kuni 15. sajandini Eestis hinnanguliselt 2000 kuni 4000 tonni rauda.

Rauda toodeti limoniidist, pruunikat või kollakat värvi raudoksiidide ja raudhüdroksiidide segust, rahvakeeli soomaagist, mida võib leida näiteks allikate lähedalt või liigniisketelt aladelt.

Varja peitvarasse kuuluvad rauast kaubatoorikud.

© Mauri Kiudsoo / AI 8099

Kaevandatud rauamaaki röstiti, seejärel kuumutati maaki koos puusöega algelistes, savist ja kividest valmistatud sulatusahjudes. Üks rauasulatusahi andis kolm kuni neli kilo toorrauda.

Saaremaa oli suur rauatöötlemise keskus

Iidseid toorraua pätse on viimastel aastatel leitud mitmelt poolt Eestist. Neid on avastatud näiteks Ida-Eestist, Virumaalt, Viljandimaalt ja Saaremaalt. Ka on leitud suur hulk rauasulatusahjude jäänuseid.

Eriti oluline tundub olevat olnud suur rauasulatamise kompleks Saaremaal Tuius. Tuiu rauasulatusahjude uurimisel on teada saadud, et metalli sulatati seal 13. sajandi teisest poolest kuni 14. sajandi lõpuni.

Saarlaste rauatööstus Tuius oli nii mastaapne, et see mõjutas ümbritsevat keskkonda. Ragnar Saage sõnul näitavad õietolmuanalüüsid, et Tuiu ümbruse männimetsad võeti maha ja nende asemele kasvas edaspidi lehtpuuvõsa, millel ei lastudki suureks kasvada.

Arenevad linnad vajasid rohkem rauda

Vajadus raua järele kasvas 13. sajandil, kui seda metalli vajati arenevate linnade ja taristu rajamiseks. Näiteks on teada saadud, et Tartus praeguse Lossi tn 3 hoone asukohas tegutses pikka aega rauatööstuskompleks. Uue metallograafilise analüüsi tulemustele tuginedes ütles Saage, et mainitud rauatööstuskompleks töötas aastatel 1227-1275 ning järgmisena aastail 1300-1395.

Uued isandad konkureerisid rauatööstuse pärast

Siinse piirkonna rauatootmise olulisust näitab asjaolu, et 1225. aasta detsembris on Püha Rooma keisririigi valitseja andnud Tartu ja Riia piiskopile õiguse metallivarudele. Aastatel 1226-1227 hankis ka Mõõgavendade ordu eriõiguse kõigile enda maadel leiduvatele maavaradele.

Tartu ülikooli teadur Mihkel Mäesalu ütles eeltoodut kommenteerides, et piiskopid ja mõõgavennad teadsid väga hästi, et käib raua kaevandamine, ja püüdsid seda eriõigust endale saada. „Konkreetseid andmeid pole, kuid eeldatavasti maksid siinsed sooraua sulatajad 13. – 15. sajandil maahärradele mingisugust kümnist,“ lisas Mäesalu.

Varaseim kirjalik teade siinse piirkonna rauakaubanduse kohta pärineb 1248. aastast, mil paavst andis voli konfiskeerida kaup kaupmeestelt, kes müüvad paganatele (selle all on tõenäoliselt silmas peetud leedulasi) relvi, rauda või muud sõjavarustust.

Aastal 1297 või 1298 on tehtud sissekanne Riia võlaraamatusse, mille kohaselt võtab keegi Koknese Andreas (väike Koknese hansalinn Väina jõe kaldal oli praeguse Läti peamine sooraua tootmise keskus) kohustuse tarnida rauda Stralsundi linna kodanikule Albert Parlemuntile.

Esimene kirjalik teade raua impordist Liivimaale pärineb 1335. aastast.

Liivimaa rauatööstus õitses 11. sajandist kuni 15. sajandi alguseni, mil Rootsis tööd alustanud oluliselt efektiivsemad nn kõrgahjud kohaliku rauatööstuse välja suretasid.

Loe ka neid artikleid

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress