George Roger ja Will Lang vajusid hotelli Albergo Oriente kohvikutoolidesse. Need kaks Ameerika Ühend­riikide nädalalehe Life ajakirjanikku olid komandeeritud Lõuna-Itaaliasse Barisse. Tol 1943. aasta 2. detsembri õhtul vaatasid nad linna toime­kat sadamat ja imestasid, et kõigest paarisaja kilomeetri kaugusel rindest polnud sõjamöll üldse tajutav.

Sakslased olid Lõuna-Itaaliast välja aetud, poed taas kaupu täis ja Bari sadam tulvil kaubalaevu. Teadmises, et liitlased kontrollivad Itaalia lõunaosa õhuruumi, oli Bari loobunud pimendamisest ning sadamakaid suplesid valguses. Ainus märk sõjast olid sõdurid, kes laadisid laevadelt maha tanke, laskemoona ja toiduvarusid liitlaste jaoks.

Kahe sõjakorrespondendi vestluse ajal kõlas aga õhuhäire ning sekund hiljem surus lööklaine Langi ja Rodgeri toolidelt maha. Kohviku aknaklaaside killud paiskusid kahhelpõrandale. Kaks meest tõusid jahmunult jalgele ja jooksid sadama poole, kus nad nägid järgmist Saksa lennu­kite lainet oma surmavat laadungit alla heitmas. Uus lööklaine kõmas Bari kitsastel tänavatel, kus paljud majad kokku varisesid. Meeleheitel tsiviil­elanikud trampisid üksteise otsas, et jõuda linna lahtistele väljakutele, kus nad lootsid olla kaitstud kokkuvarisevate hoonete eest. Mõni otsis varemeist ellu­jäänuid, nuttes ahastavalt ja hüüdes neitsi Maarjat: „Madonna, Madonna Mia!“