Kui tammepuust uks avanes, tervi­tas nelja meest kuum aurupahvak. Rõskest uduvihmast tulnutele oli saunasoe tere­tulnud vaheldus, seega ohkasid mehed kuumaveetõrde vajudes mõnust. Peagi langes saunamaja kohale vaikus ning mehed süvenesid oma ihu küürimisse, juuste kammimisse ning küünte ja kõrvade puhastamisse.

Nii võis see välja näha viikingiajal, mil skandinaavlased laupäeviti sauna kogunesid. Sõna „laupäev“ pärinebki tegelikult vana­islandi sõnast laugardagr, mis sõna-sõnalt tõlgituna on „pesemispäev“. See mõiste on üks paljudest viidetest sellele, et viikingid olid oma kaasaegsetest lääneeurooplastest isikliku hügieeni ja välimuse eest hoolitsemises kaugel ees. Tänapäeva popkultuuris juurdunud ettekujutus räpastest ja ebainimlikest viikingisõdalastest, kes haisevad mitme meetri taha ning näevad välja ja käituvad nagu tigedad pullid, ei pea paika.

Ülejäänud Euroopaga võrreldes olid viikingid tegelikult väga moeteadlikud ja nägusad sellid, kel oli sarmi, enesekindlust, ja mis peamine, neil olid kaunid soengud.