Musketärid
Võitlusvalmid, lojaalsed ja hulljulged musketärid olid Prantsusmaa rusikaks 17. sajandi Euroopa lahinguväljadel. Koosnedes uljastest maameestest, kelle murrakut pariislased halvustasid, võitles musketäride üksus vapralt ja sai Louis XIV kardetud eliitsõjaväeks.
© Scanpix & Shutterstock
ELSE CRISTENSEN
Kuupäev:1. APRILL 2021
„Noore gaskoonlase süda kloppis nii, et pidi rinnus peaaegu lõhkema, kuid, tänu jumalale, mitte hirmust, sellest polnud jälgegi, ega ka võitlusinnust; ta võitles nagu vihane tiiger, keerutas kümme korda oma vastast ringiratast ja vahetas kakskümmend korda positsiooni ja kaitselööki.“
Alates 1844. aastast, mil prantslane Alexandre Dumas hakkas järjejutuna avaldama raamatut „Kolm musketäri“, on kirjaniku loodud andeka d’Artagnani ja ta relvavendade dramaatilised seiklused kujundanud ettekujutust Prantsuse musketäridest. Musketäridele endile oli aga igapäevane reaalsus märksa vähem glamuurne. Enamik neist pärines vaestest oludest ja pidi võitlema lugupidamise saavutamiseks. Selleks pidid nad osa võtma sõjakäikudest, mis tegid 17. ja 18. sajandil Prantsusmaast Euroopa domineeriva suurriigi.
Prantsuse musketärid said nime musketi järgi, millega kuningas Louis XIII relvastas 1622. aastal oma üksused. Pikk tulirelv oli tehniliselt uuenduslik ja suutis erinevalt eelkäijast haakpüssist välja tulistada suure kuuli, mis läbis isegi turvise. Relv oli üsna raske ja kohmakas. Musket kaalus 7–9 kg ning seda oli nii raske käsitseda, et see tuli tulistamiseks asetada tugihargile. Kogenud musketärid suutsid relva laadida ja tulistada 30–60 sekundiga.
Tule minevikku!
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.
