„Noore gaskoonlase süda kloppis nii, et pidi rinnus peaaegu lõhkema, kuid, tänu jumalale, mitte hirmust, sellest polnud jälge­gi, ega ka võitlusinnust; ta võitles nagu vihane tiiger, keerutas kümme korda oma vastast ringi­ratast ja vahetas kakskümmend korda positsiooni ja kaitselööki.“

Alates 1844. aastast, mil prantslane Alexandre Dumas hakkas järjejutuna avalda­ma raamatut „Kolm muske­täri“, on kirjaniku loodud andeka d’Artagnani ja ta relvavendade dramaatilised seiklused kujundanud ettekujutust Prantsuse musketäridest. Muske­täridele endile oli aga igapäevane reaalsus märksa vähem glamuurne. Enamik neist pärines vaestest oludest ja pidi võitlema lugupidamise saavuta­miseks. Selleks pidid nad osa võtma sõjakäikudest, mis tegid 17. ja 18. sajandil Prantsusmaast Euroopa domineeriva suurriigi.