Tule minevikku!

Mustkunstnikud olid jumalaga pahuksis Aastatuhandeid on mustkunstnikud pettuse ja illusioonide abil esitanud trikke, mis näivad eiravat füüsikaseadusi. Kui Euroopas algas nõiahüsteeria, ei olnud trikid enam sugugi ohutu meelelahutus. © The Yorck Project (2002) NATASJA BROSTRÖM JA ANDREAS ABILDGAARD 1. JUUNI 2023 3 min read Vaarao Cheopsi palee vastuvõtusaal lõi ootusärevusest sumisema, kui sisenes kühmus vana mees. Kogu Egiptuses olid levinud kuuldused, et see vanake suudab elustada surnud loomi, ning nüüd kavatses riigi vägev valitseja oma silmaga veenduda, kas maag Dedi kohta ringlevad kõlakad vastavad tõele. <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/puramiiditrikk.jpg" sizes="(max-width: 1200px) 100vw, 1200px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/puramiiditrikk.jpg 1200w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/puramiiditrikk-300x200.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/puramiiditrikk-1024x683.jpg 1024w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/puramiiditrikk-768x512.jpg 768w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/puramiiditrikk-600x400.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/puramiiditrikk-750x500.jpg 750w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/puramiiditrikk-1140x760.jpg 1140w" alt="" width="1200" height="800" /> Vaarao Cheops, kes maeti püramiidi rohkem kui 4500 aastat tagasi, oli Westcari papüüruse põhjal maag Dedi suur fänn. © ArchaiOptix & Shutterstock Ühel pardil löödi pea maha ning seejäel asetati linnu pea ja keha saali vastakuti asuvate seinte äärde. Dedi luges loitsu ning pealtvaatajate silmad pidid pealuudest välja hüppama, kui nad nägid, et pardi keha tõusis jalgele ja paterdas üle saali oma pea juurde, ning kui pea ja keha ühinesid, prääksatas lind rõõmsasti ja täiesti elusalt. Vaarao Cheops oli samuti elevil. „Las Dedi elab palees ning laske talle anda 1000 pätsi leiba, 100 kannu õlut, üks härg ja 100 kimpu köögivilju,“ loetletakse Dedile määratud kuninglikku honorari Westcari papüüruses, mis pärineb u 1700. aastast eKr. Sellele, kuidas see maailmaajaloo arvatavasti esimene teadaolev mustkunstitrikk korda saadeti, papüüruse autor kahjuks jälile ei saanud. Mustkunstnik Dedi nagu ka tema hilisemad kolleegid ei paljastanud iialgi oma ametisaladusi. Samas tõendab see papüürus, et juba Cheopsi ajal ehk rohkem kui 4500 aasta tagasi oli mustkunst au sees. Vanad egiptlased olid veendunud, et Dedi suutis surnud pardi elustada ainult tänu sellele, et ta pidi olema ühenduses universumi kõrgemate jõududega (neid nimetati heka’ks). Aegamööda muutus vaade mustkunstile. Keskaja lõpus peeti mustkunsti ohtlikuks nõiakunstiks ja piisas ainuüksi mustkunstiga tegelemise kahtlusest, et saata mehi ja naisi tuleriidale, süüdistades neid saatanaga ühenduses seismises. Topsi ja kuuli trikk on iidne Aastatuhandeid on inimesed kasutanud trikke ja mustkunsti, et avaldada teistele muljet. Egiptuse asehalduri Baqet III hauakambris, mis pärineb 3. aastatuhandest eKr, võib näha kahe mehe kujutist, kes usutavasti esitavad topsitrikki. Laval kantakse seda trikki sageli ette kolme topsi ja kolme väikese kuuli abil. Mustkunstnik jätab mulje, et kuulid lähevad kindla topsi alla. Seejärel liigutab ta nobedasti topse ja tõstab neid, et näidata, kuidas kuulid nõiduslikult ühe topsi alt teise alla satuvad. Nii toona kui ka praegu nõuab trikk head käteosavust, kiirust ja pealtvaatajate eksitamist. Viimane ongi kogu mustkunsti üks peamisi eeltingimusi. Mõni aastatuhat hiljem imetles topsi ja kuuli trikki, mida mustkunstnikud tänaval esitasid, Roomas filosoof Seneca. Küllap oli tegemist sellise versiooniga, kus publik pidi panustama raha ja ära arvama, millise topsi all kuulike on. Iseäranis imetles Seneca mustkunstnike käteosavust. „See on niisama petlikult eksitav nagu žongleerimine ja täringumängud, kus just trikk ise mulle naudingut pakub. Kui sa aga näitad mulle, kuidas seda trikki tehakse, siis ma kaotan selle vastu huvi,“ kirjutas Seneca 65. aastal pKr sõbrale Luciliusele. Hiina1600 eKr.Kondid ennustasid õnnetusi Ennustajad kinnitasid, et tõlgendades pragusid lehmaluudes, on nad suutelised tulevikku ennustama, sealhulgas määrama, millistel päevadel tuleks eriti karta õnnetusi. Assüüria1000 eKrVile võrgutas mürgimadusid Babüloni tänavapeiarid olid kuulsad selle poolest, et suutsid oma flöödiga kontrollida madusid. Publikule näis number eheda nõidusena. Rooma50 pKrMustkunstitrupp meeldis roomlastele Linnatänavaile ilmusid nn acetabularii ehk topsitriki tegijad. Nimi pärineb sõnast acetabulum, mis on ladinakeelne nimetus väikestele topsidele, mida silmamoondajad kasutasid. Euroopa1000 pKrKiired käed petsid silma Ringi reisivad veiderdajad panid publiku ees mündid või väikesed pallid kaduma ja välja ilmuma teises kohas, näiteks veiderdaja teises käes. Euroopa1400 pKrMaagia lummas ülikuid Oskuslikke mustkunstnikke palgati vürstide õukondadesse meelt lahutama. Seal esitlesid nad näiteks trikke, kus kaardipakk maagiliselt kadus või värvi muutis. Kreeka kirjanik Alkiphron polnud mustkunstist kaugeltki nii vaimustunud. Ühes tekstis, mis pärineb umbes 200. aastast pKr, kirjeldas ta meest, kes esitas topsitrikki nii, et kasutas kaussi ja valgeid kive. „Ta peitis kivid kausside alla ja pani need siis kaduma ning leidis need üles oma suust. Ta neelas need alla, kutsus inimesed enda juurde ning tiris kivid välja nende ninadest või kõrvadest. Sellise selliga ma tegemist teha ei tahaks, kuna tema trikke ei saa paljastada ja ta võib varastada kõik, mida ma oman, sealhulgas minu talu koos kõigega, mida see sisaldab.“ Alkiphroni ajal võis süüdistus selles, et keegi on mustkunstitriki või maagia abil toime pannud varguse, olla fataalne. Rooma impeeriumi seadus, mis kehtis ka Kreeka provintsides, nägi ette surmanuhtluse kõigile, kes „viisid teiste inimeste põllusaagi nõidusega üle oma maale“. Arusaam, et süütu mustkunst kasutab tegelikult ohtlikku nõiaväge, levis järgmistel sajanditel üha laiemalt. Must maagia tapab Kui lihtsat mustkunsti ja veiderdamist peeti antiikajal nauditavaks meelelahutuseks, siis musta maagiat kartsid kõik. Nende kahe mõiste piir oli ebamäärane. Nii meeste kui ka naiste seas usuti leiduvat neid, kes praktiseerisid nõiakunsti varastamiseks või koguni mõrvamiseks. Levinud oli hirm, et nõiakunsti valdav inimene võib valada veini või toidu sisse enda retsepti järgi tehtud mürgieliksiire, nii et ohvrid saavad marutõve, lähevad hulluks või isegi surevad. Populaarne oli ka vaenlaste ja rivaalide needmine. Kui mõni isik tuli ära needa, kutsuti sageli appi allmaadeemonid. „Te peate ära sööma Maurossuse südame, kehaosad, sooled ja sisikonna,“ võib lugeda ühelt 2. sajandist pKr pärit pliitahvlilt, mis leiti sadamalinna Kartaago lähedalt. Maurossus oli kuulus gladiaator ning selle needuse laskis tõenäoliselt kirjutada keegi ta rivaalidest. Pahatahtliku maagia abil võis teise isiku ka „köita“, nagu roomlased seda nimetasid, kasutades väikesi vahast või savist vormitud voodoo-nukke. Tasu eest vormis maag nuku ning torkas nõelad nuku silmadesse, pähe või kõhtu, et kahjustada nuku kujutatud isiku keha või vaimu. Kiriku arvates pruulisid nõiad jooke, mis nõidusid ära igaühe, kes neid sisse võttis. © Kat. Berlin DHM 2002 Nõidumise nukud olid Rooma impeeriumis nähtavasti menukas kaubaartikkel. Arheoloogid on leidnud nõeltega savinukke nii Roomast lõunasse jäävatelt aladelt kui ka kaugelt põhjast Britannia provintsist. Loitsida võis ka armastust, eriti juhul, kui deemonid appi tulid. „Pane Victoria minusse armuma ja hulluma armastusest minu vastu ja mitte suutma magada, enne kui tema, armsaim naistest, minu juurde tuleb,“ võib lugeda palvest, mis on kirjutatud ühele Põhja-Aafrikast leitud Rooma tahvlile. Nõiduse harrastamine polnud Rooma impeeriumis kaugeltki ohutu. Kui inimene tundis, et teda rünnatakse maagia abil, võis ta kahtlusalusele esitada süüdistuse nõidusega tegelemises, mille eest oli karistuseks ette nähtud pagendus või avalik ihunuhtlus. „Apuleius on posija. Ta on mind ära nõidunud, nii et ma olen temasse armunud,“ kinnitas Pudentilla oma süüdistuses filosoofi ja kirjaniku Apuleiuse vastu umbes 158. aastal pKr. Tänu oma kõneosavusele ja nutikatele argumentidele mõisteti Apuleius kohtus õigeks. Umbes 50 aastat hiljem karmistati seadust. Siis võis isegi lihtne nõidus tuua surmanuhtluse. Maagid heideti metsloomade ette Kuigi Rooma seadus keelustas nõiakunsti ja musta maagia, oli inimeste iha neid keelatud kunste praktiseerida ikkagi suur. Nõidustele lõpu tegemiseks mõtles Rooma jurist Julius Paulus välja karmimad karistused. „Need, kes on jumalakartmatuid või öiseid riitusi toimetanud nõidumiseks, mõne inimese nõidusega halvamiseks või köitmiseks või vastutavad nende korraldamise eest, tuleb risti lüüa või visata karistuseks metsloomade ette,“ soovitas Paulus oma käsikirjade kogumikus „Seisukohad“, mis pärineb umbes 200. aastast pKr. Paulus oli keiser Septimius Severuse (193–211 pKr) nõuandja. Pärast mitut kaoseaastat ebakindla keiser Commoduse (180–192 pKr) ja tema lühiajaliste järglaste all soovis Severus riigis korda luua. Pauluse seaduseelnõu langes seetõttu viljakale pinnasele ja võeti vastu. Üks teine Pauluse seadus aga dikteeris, et kirjutised maagiast tuli keelustada ja põletada ning maagid elusast peast põletada. Kui palju mustkunstnikke ja veiderdajaid Pauluse seaduste tagajärjel risti löödi või elusalt areenile metsloomade ette heideti, ajaloolased ei tea, ent kui neljandal sajandil sai kristlus Rooma impeeriumi riigiusuks, ähvardas surmanuhtlus kõiki maage. Antiikajal oli jahimeestel olnud näiteks kombeks panna loitsud väikestesse hülssidesse ja kinnitada need koerte kaelarihmade külge, et kindlustada head jahti. Nüüd uskus kirik, et see on kummardus saatanale. „Hoiduge jumalateotusest, paganlikest amulettidest ja vormelitest ning astroloogidest,“ hoiatas 4. sajandil Põhja-Aafrika piiskop Augustinus. Kiriku silmis oli ainus lubatud võlukunst see, millega tegeles jumal, saates korda oma imetegusid. Näiteks võis palveränd või pühakute kummardamine kaasa aidata palve jõudmisele jumala kõrvu, nii et selle tulemusena vabaneti surmahaigusest. Imed olid usklike silmis jumalik nõiakunst ja preestri arusaamatut pobinat peeti pühaks loitsuks. Kirikuruum oli seega koht, kus toimis hea maagia. Armulauasakramendi ajal jagab preester kogudusele leiba ja veini, mis kristluse ühe põhidogma kohaselt muutuvad selle käigus Kristuse ihuks ja vereks. Keskajal ümises preester selle sakramendi ajal ladina keeles Hoc est corpus meum ehk „See on minu ihu“. Rahvasuus kohandati see „hookuspookuseks“ ning see sõna hakkas alates 17. sajandist käibima üldnimetusena igasuguse nõidumise, loitsimise ja mustkunsti kohta. Kui maagiat ja nõiakunsti hakati 18. sajandil tajuma mitte ohtliku, vaid meelelahutuslikuna, said osavatest mustkunstnikest ja silmamoondajatest staarid, kes andsid suurejoonelisi etendusi. © Photo Josse / Bridgeman Images Menukas mustkunst 18. sajandi valgustusajal unustati kiriku hoiatused nõiakunsti ja nõidade eest. Maagidest said staarid, kes andsid menukaid rändetendusi. Publik ahhetas, kui nägi trikke, nagu „poolekssaetud naine“, kus naine näiliselt kaheks osaks saeti ja seejärel vigastamatuna tagasi kokku pandi. 19. sajandi keskel tegi prantslane Jean-Eugène Robert-Houdin, kes oli tegelikult kellassepp, silmamoondusest elegantse etenduse. Kena ülikonda kandes hämmastas ta maailma rikkaid ja ülikuid, juhtides näiteks muna läbi taskurätiku. Robert-Houdin rajas meie aja mustkunsti. Tema trikid panid aluse tervetele illusionistide põlvkondadele ning hilisem põgenemiskuningas Harry Houdini valis oma lavanime just prantslase auks. Briti mustkunstnik John Nevil Maskelyne lavastas tohutuid abiliste, statistide ja orkestri etteasteid. Seda stiili jätkavad tänapäeval staarid, nagu ameeriklane David Copperfield. Näita rohkem Ehkki kirik maagiat tõrjus, ei vähendanud see tavainimeste huvi silmamoonduste vastu. Keskaegsetel turupäevadel lummasid talupoegi osavad trikimestrid, esitades igihaljast topsi ja kuuli trikki. Vahel kutsuti silmamoondajaid ülikute pidudele, kus nad lahutasid külaliste meelt näiteks tõhusa kõhutäie eest. Klassikaline mustkunstietteaste nägi välja nii, et õun või isegi elus tuvi varjati riidetükiga. Seejärel luges mustkunstnik loitsu või tegi mõne käemärgi ja eemaldas riide- tüki ... ning siis oli õun või tuvi publiku suureks hämmastuseks kadunud. Etteaste kulminatsiooniks oli kadunud objekti sama mõistatuslik tagasinõidumine. Enamasti oli tuvi või õun vahepeal peidetud silmamoondaja kuue taskusse. Tänapäeval kutsutakse seda tüüpi illusioone lähimaagiaks ja selles valdkonnas on eriti levinud trikid, mida tehakse mängukaartidega. Kuigi kirik mõistis mustkunsti ametlikult hukka, nautisid neid vempe ka preestrid ja mungad. Vaimulikud olid valmis ka maksma, et näha silmamoondajaid esinemas. „Amoraalne,“ turtsus Prantsuse teoloog Pierre Abélard oma teoses „Dialoogid“, mis pärineb umbes 1130. aastast, kirjeldades juhtumit, kus mustkunstikele maksti kirikukassast, kuhu kogunenud raha pidanuks kasutatama hoopis vaeste toetamiseks. Turupäev oli kibe tööpäev ka ennustajatele. Kui inimesed soovisid oma tulevikku teada, siis kõige lihtsam tee oligi minna turuplatsil tegutseva ennustaja juurde. Ennustajad kinnitasid, et lugedes jooni kliendi peopesa nahavoltidest, saavad nad infot inimese tuleviku kohta. Mõnikord suutsidki nad täppi panna, kuid selle taga oli pigem osav psühholoogia, inimese olukorra ära aimamine tema jutu ja oleku põhjal ning ennustuse võimalikult hämar ja avarat tõlgendamist võimaldav sõnastamine. Kirik pidas šarlataniks igaühte, kes väitis end tulevikku ette nägevat, sest see tähendas sekkumist jumala plaanidesse universumi kohta. Halvimal juhul võis tulevikunägemise taga olla koostöö saatanaga. „Piiskopid ja nende abilised peavad oma piiskopkonnas kogu jõuga töötama, et juurida sealt täielikult välja kahjulikud ennustus- ja nõiakunstid, mis on saatana väljamõeldised,“ öeldakse kiriklikus seadustekstis „Canon episcopi“. 1277. aastal sai paavst Johannes XXI-l maagiast aga küllalt ning ta käskis Pariisi piiskoppidel – tolle aja edumeelseimatel teoloogia- ja juuraekspertidel – koostada nimekirja ketserlikest maagianähtustest, mida tuli karistada. See nimekiri sisaldas ka nõiakunsti ja ennustamist. Seejärel algatati maagiaga tegelevate inimeste suhtes arvukalt kohtuasju. Maagia võttis potentsi Üks varasemaid dokumenteeritud nõiakohtuprotsesse toimus 1324. aastal Bergenis. Linnaelanikud jahmusid, kui piiskop Audfinn Sigurdsson süüdistas lesk Ragnhild Tregagåsi saatanlikus nõiakunstis. Süüdistuse järgi püüdis Ragnhild põletava, kuid vastamata armastuse tõttu saboteerida oma äsja abiellunud nõo vastu tolle pulmaööd. Tunnistajad kinnitasid, et Ragnhild pomises loitse ning peitis pruudi ja peiu voodisse viis leiba ja viis hernest, et muuta nõbu impotentseks. „Ta on sattunud ketserliku ebausu teele,“ järeldas piiskop Sigurdsson, kes esines selles kohtuprotsessis mitte ainult süüdistajana, vaid ka kohtunikuna. Ta mõistiski Ragnhildi süüdi. Sel ajal ei olnud tuleriit veel tavapärane karistus neile, kes olid tabatud nõiakunsti praktiseerimiselt ja loitsimiselt. Piiskop leidis, et Ragnhild oli lihtsalt üks segaduses naisterahvas, ning määras lesele mõnepäevase paastu vee ja leiva peal. Kui nõiapalavik vallutas 15. sajandi keskpaigas suure osa Euroopast, pääsesid nii lihtsalt ainult vähesed süüdistatud. Keskaja lõpus hakkasid õpetlased uurima antiikaja mõtlejate töid. Uus ajastu ehk renessanss tõi moodi antiikaja tekstid, mis paraku kubisesid loitsudest ja nõiakunsti kirjeldustest. Üks nendest loitsudest on tuhande aasta vanune heebrea sõna „abrakadabra“. Sellel sõnal puudub tähendus, kuid selle retsiteerimine oli antiikajal populaarne nii preestrite kui ka talunike seas kaitseks õnnetuste ja haiguste vastu. Rahvausu järgi suutis see võlusõna ravida malaariat, kaitsta saaki halva ilma eest ning isegi ravitseda haigestunud siga. Teised vanad tekstid selgitasid, kuidas teatud laadi kristallid suudavad vangistada hingi ja panna nood tulevikku ennustama. Muistsed kirjutised sisaldasid ka keerukaid tabeleid, mida võidi kasutada needuse pealepanemiseks. Kirik keelas paljud nendest vanadest käsikirjadest. Paavst arvas, et kui kurjad nõiad ja sortsid saaksid selliste okultsete teadmiste valdajateks, siis suudaksid nad häirida kogu universumis kehtivat korda. Inglane Reginald Scot paljastas 1584. aastal oma raamatus, et pea maharaiumise trikk tugineb illusioonile. © Reginald Scott / Wikimedia Commons Renessansiaja õpetlastel õnnestus kiriku keelust hoolimata salaja koguda vanu teadmisi nõiaraamatutesse ehk grimoire’idesse. See sõna tuleb prantsuskeelsest sõnast grammaire – „grammatika“. Nõiaraamatuid avaldati anonüümselt, kuna autorid kartsid karistusi musta maagia propageerimise eest. Hoolimata oma valgustkartvast sisust said need raamatud ülimalt populaarseks, kuna need näisid olevat täis häid nõuandeid ja praktilisi näpunäiteid. 1530. aastast pärinevas raamatus „Vanemate maagia“ kirjeldatakse, kuidas hinged võivad kristliku jumala loal inimesi abistada samamoodi, nagu nad tegid seda antiikajal Olümpose asukailt saadud loaga. „Need hinged ennustavad saatust ja võivad peale panna surmaneedusi, kui jumal seda lubab,“ lubas raamat. Katoliku kirik püüdis raamatu omanikke karistada, kuid keeruline oli tõestada, et neid raamatuid pruugiti ka musta maagia praktikasse rakendamiseks. Selle asemel keskendus kirik sageli hoopis ennustajate kimbutamisele. Nendega pandi tihti samasse patta inimesed, kes tundsid rahvameditsiini. Kirikuisad leidsid, et kui keegi suutis tulevikku ennustada või imelike taimede abil haavu ravida, siis pidi tema kunst pärinema mõnest ketserlikust raamatust. Ehkki pärast 16. sajandi reformatsiooni toimus kristlik lõhenemine, olid nii katoliiklased kui ka protestandid ühel meelel selles, et nõiad ja kõik maagia vormid tuleb välja juurida. Katoliku kirik värbas inkvisitsiooni teostamiseks terve kaardiväe pühendunud nõiakütte. Kiriku õnnistusel reisisid inkvisitsiooni mungad ja juristid ringi, otsides nõidu. Peagi lahvatasid kõikjal Euroopas põlema tuleriidad. Prantsuse nõiaküti Henry Boguet’ arvates leidus nõidu, keda tabada, väga palju. Nõiakütt kalkuleeris, et ainuüksi Euroopas pidi elama vähemalt 1,8 miljonit nõida, nii et neid tegutses kõikjal nagu ussikesi aias. Mustkunst keelati seadusega Neid, keda kõige sagedamini süüdistati nõiakunstis ja ketserlikus maagias, nimetati teadjanaisteks. Paljudes linnades ja külakogukondades leidus teadjanaine, kes aitas sünnitustel ja oskas ennustada ilma, lugedes endeid pilvedest. Kirik pidas ka sedasorti meditsiiniabi või elementaarseid meteoroloogilisi teadmisi ketserlikeks. Kirik kahtlustas isegi, et nõiad suudavad ilma kontrollida. See ettekujutus andis nõiapalavikule iseäranis suure hoo juhtudel, mil mõni äärmuslik ilmastikunähtus oli näiteks purustanud hooneid või hävitanud põldudel vilja. „Rahe ja tuul, mida pole kunagi varem nähtud, tegid suurt kahju. Seetõttu põletati paljud naised, kes väidetavasti rahet ja tuult tegid,“ kirjutati 1445. aasta tormi kohta ühes Baierimaa kroonikas. Kirik kinnitas, et nõiad suudavad mõjutada tegelikkust. Näiteks usuti, et nõiad määrivad oma keha keedetud beebide rasvaga, et omandada võimet lennata. Inglise vaimulikud uskusid, et kui mõni silmamoondaja suutis publiku silme all panna pähklid või köie hõljuma, vahetada ära nende all oleva toosi või kaotada need esemed sootuks ära, siis pidi too isik kindlasti olema mestis kurjade vaimude või suisa saatana endaga. 1563. aastal võttis Inglise parlament seetõttu vastu seaduse loitsude, võlumise ja nõiakunsti vastu. Seadus nägi ette surmanuhtluse sellele, kes „kutsub appi või manab kurja, kurje vaime ja nõiakunsti, kasutades nõidumist, amulette või maagiat“. Ka mandril pitsitasid võimud inimesi, kellel avaldusid erilised võimed. 1566. aastal süüdistati Põhja-Saksamaal Lemgo linnas maag Johan Büchenschützi loitsude müümises ja tuleviku ennustamises kristallkuuli abil. Hoolimata piinamisest eitas Büchsenschütz, et tema oskused pärinevad saatanalt. Ta kinnitas hoopis, et teda inspireeris jumal. Lemgo linnavõimud vabastasid viimaks Büchsenschützi ning rahuldusid sellega, et põletasid ära raamatud, mis sisaldasid tema maagilisi vormeleid. Inglise parlamendiliikmel Reginald Scotil sai villand sellest, et nõidumine ja süütu mustkunst ühte patta pandi. 1584. aastal kirjutas Scot raamatu „Nõiakunsti paljastused“, et nende erinevust selgitada. Teos näitas joonistuste abil, mil viisil mustkunstnik oma publikut tüssab. Ühel neist on kujutatud ka trikki, mille abil maag Dedi vaimustas vaarao Cheopsi. Staarid lummasid rahvast Ajaloo suurimad mustkunstnikud ja maagid on kiirete käte, imeliste illusioonide ja tohutu nobedusega kütkestanud terveid vaatajate põlvkondi. Jean-Eugène Robert- Houdin1805–1871 Maag kõrgklassile Prantslane võlus nii aadlikke kui ka kuninglikke isikuid, näiteks Prantsuse keisrit Napoleon III-t. Robert-Houdin ilmus lavale alati ülikonnas ja kinnastes, tänapäeval klassikaliseks peetavas riietusstiilis. Suur Lafayette1871–1911Lõvitaltsutaja oli sündinud meelelahutaja Selle varjunime taga peitus sakslane Sigmund Neuberger. Ta oli kuulus oma triki poolest, kus ta vahetas elusa lõviga puuris koha. Tema etenduste toretsev stiil vormis tänapäeva mustkunstietenduste koolkonna. Harry Houdini1874–1926 Madumees pettis surma Tema oskas vingerdada vabaks käeraudadest, köitest ja kettidest. Oma kõige kuulsamas numbris vabanes ahelaisse mässitud Houdini vett täis paagist vahetult enne uppumist. Dai Vernon1894–1992 Kaardikuningas treenis parimaid Vähesed on kaarte mängides nii hästi trikitanud nagu kanadalane David Frederick Wingfield Verner alias Dai Vernon. Aastakümneid õpetas Verner kaarditrikke teistelegi ja sai kolleegidelt hüüdnimeks Professor. Joonistusel lebab laual näiliselt peata keha. Keha kõrval asub vaagnal mehe maharaiutud pea. Joonis paljastab, et mees on tegelikult peidetud töötasapinna alla, nii et vaagnas olevast august ulatub välja ainult pea. Raamatu kaudu soovis Scot näidata, et mustkunstitrikkide taga on täiesti maine tehniline osavus ja psühholoogiline kavalus. Protestandina süüdistas ta katoliku kirikut ebausu levitamises, kui too seostas sääraseid trikke üleloomulike jõududega. Raamat „Nõiakunsti paljastused“ ei olnud edukas. Selle asemel tõmbas Scot endale nii Inglise kiriku kui ka kuninga tähelepanu. James I uskus, et trikkidest ja mustkunstist rääkimine julgustas inimesi nõidadeks hakkama ja kurje tegusid tegema. 1603. aastal olevat kuningas käskinud kõik Scoti raamatu eksemplarid konfiskeerida ja põletada, mistõttu tänapäevani on säilinud ainult mõni üksik köide. Scot ise suri neli aastat varem. Kui autor oleks elanud, siis võinuks ta koos raamatutega tuleriidale sattuda. Nõiajaht vaibus alles 18. sajandil. Enne jõudis leekide saagiks langeda suur hulk mehi ja naisi, keda süüdistati saatanlike nõiakunstide viljelemises. Teadlased usuvad, et Euroopas põletati musta maagia harrastamise eest kuni 50 000 süütut inimest. Suur nõiahüsteeria tabas 17. sajandil näiteks ka Rootsit. Toona Rootsi võimu all olnud Eestist on teada 150 nõiaprotsessi, kus süüaluseid oli kokku ligi 200, kellest mõisteti surma 65. Erinevalt Rootsist oli suurem osa Eesti nõidu meessoost, nende põhisüü oli ravitsemine või ennustamine. Kui nõiaprotsesside õudus vaibus, tõstis mustkunst taas pead. 18. ja 19. sajandil sai mustkunstist armastatud meelelahutus ning nõnda on see tänapäevani. Loe lisaks Gary K. Waite Heresy, Magic and Witchcraft in Early Modern Europe, Palgrave Macmillan, 2003 Allan A. Lund Magi og hekseri – fra den romerske oldtid til og med middelalderen, Gyldendal, 2010 Chris Gosden The History of Magic: From Alchemy to Witchcraft, from the Ice Age to the Present, Penguin Books, 2020 Owen Davies Grimoires: A History of Magic Books, Oxford University Press, 2009 Owen Davies The Oxford Illustrated History of Witchcraft and Magic, Oxford University Press, 2021 Related Posts edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Rooma Kennedy" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/avafoto-600-4-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/avafoto-600-4-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/avafoto-600-4-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Tsivilisatsioon Rooma Kennedy Kes on geiša? Geiša on professionaalne võõrustaja, kes on ühtlasi tantsijatar, lauljatar ning vestluskaaslane Jaapani teemajades ja pidustustel.© Geiša pildi allikas... by Else Christensen & Niels-Peter Granzow Busch 1. juuni 2024 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Jõukus tuli Kihnu mootorratta mürinal" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/avafoto-600-3-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/avafoto-600-3-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/avafoto-600-3-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Eesti Jõukus tuli Kihnu mootorratta mürinal Jõukus tuli Kihnu mootorratta mürinal Sõjajärgne kiire majandusareng tõi Kihnu saarele uudse abimehe – mootorratta. Sõidukit kasutati jääl kalapüügiks, piima... by Mare Mätas, MTÜ Kihnu Elav Pärimus 1. juuni 2024 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Noor Eesti riik oli hariduseusku" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/pre-14-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/pre-14-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/pre-14-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Eesti Noor Eesti riik oli hariduseusku Noor Eesti riik oli hariduseusku Vastu uutele teadmistele: esimene koolipäev Tartu poeglaste gümnaasiumis, mis oli reaalkallakuga riigikool.© RahvusarhiivKARMEN TRASBERG1. MAI... by Karmen Trasberg 1. mai 2024 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Rüütel Ulrich unistas armastusest ja seksist" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/pre-13-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/pre-13-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/pre-13-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Keskaeg Rüütel Ulrich unistas armastusest ja seksist Rüütel Ulrich unistas armastusest ja seksist 2001. aastal vändatud filmis „Rüütli lugu“ („A Knight’s Tale“)mängib Heath Ledger rüütel Ulrich von... by Bjørn Bojesen 1. mai 2024 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Viikingite demokraatia tegi kuninga elu vahel kibedaks" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/pre-12-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/pre-12-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/pre-12-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Tsivilisatsioon Viikingite demokraatia tegi kuninga elu vahel kibedaks Viikingite demokraatia tegi kuninga elu vahel kibedaks Ting oli viikingite parlament ja kohus. Tingil kohtuti vähemalt üks kord aastas, et... by Bjørn Bojesen 1. mai 2024 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Esimene iseseisvusaegne üldlaulupidu" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/laulupidu-600-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/laulupidu-600-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/laulupidu-600-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Eesti Esimene iseseisvusaegne üldlaulupidu Esimene iseseisvusaegne üldlaulupidu 1923. aasta 30. juunist 2. juulini toimus Tallinnas Rohelisel aasal (praegusel Kadrioru staadionil) VIII laulupidu. Selle peo... by Imeline Ajalugu 30. juuni 2023 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Mustkunstnikud olid jumalaga pahuksis

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool