Päikese kuldsed kiired tungivad läbi Taanimaa Tåsinge saare metsa rohelise lehestiku. Põhja­maise metsa ühel aasal lebavad teineteise embuses kaks armastajat. Nad ei ole kaks päeva midagi söönud, vaid on elanud õhust ja armastusest. Neil pole enda katteks muud kui tragunirügemendi leitnandi Sixten Sparre suur vihmavari. Nad olid põgenenud ühiskondliku hukkamõistu, vaesuse ja tagakiusamise eest. Nüüd aga hakkab nende aeg otsa saama. Sixten tõmbab Elvira endale ligi.

Elvira hoiab nuuksatust tagasi, tema vaevad on peagi lõppemas, sest metsa­alusel samblal lebab Sixteni revolver ja mehe käsi sirutb selle järele. Elvira sulgeb oma sinised silmad – peagi ei saa miski neid enam lahutada. Surmas võivad kaks armastajat, tsirkuseprintsess ja abielus ohvitser, olla igavesti koos.

„Ah, Sixten,“ ohkab Elvira, kui relva külm raud tema oimukohta puudutab ning nende huuled kohtuvad.