Kaks aastat enne Prantsuse revolutsiooni korraldas kunstnik Élisabeth Vigée Le Brun Pariisi kunstimaailmas revolutsiooni, pannes näitusele portree, millel ta naeratas. Sellist asja polnud keegi varem teinud! Kus on selle häbi ots! See on ju inetu!
© Getty Images
THERESE BOISEN HAAS
1. AUGUST 2021
Louvre’i saali seintel olevatelt kullatud raamides maalidelt põrnitsevad mornid näod. Kunstibiennaal „Salon Paris anno 1787“ avati äsja ja kohal on kõik puuderdatud parukates kunstikorüfeed Pariisist ja mujalt Euroopast.
Ükski teine kunstisalong pole nii tunnustatud kui siinne. Ostjad, kollektsionäärid, metseenid ning snoobid tunglevad kõrge laega saalis.
Seintel ripuvad selle aasta välja valitud tähtteosed. Suurejoonelised ajaloolised stseenid vahelduvad meeste ja naiste portreedega. Nende näod on kivistunud ilmega, aga selline peabki üks portreemaal ju olema, teab 1787. aastal igaüks, kel on kunstist vähegi aimu.
Ometi levib saalis ärevusekahin, mis aegamisi haarab kogu publiku. Puuderdatud parukad on kogunenud ühe maali ette ning ajavad seal silmi imestusest pärani. See on maalikunstnik Élisabeth Vigée Le Bruni „Autoportree Julie ja turbaniga“.
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.
© 2022 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud