Nobeli auhinna suurimad skandaalid
Nobeli auhind on algusest peale alust andnud negatiivse alatooniga pealkirjadeks, sest võitlus maineka autasu pälvimise nimel on olnud armutu. Käiku on läinud onupojapoliitika, räpased intriigid ja korruptsioon.
© Jonathan Nackstrand / AFP / Ritzau Scanpix
BENJAMIN CHRISTENSEN
23. JAANUAR 2022
Rootsi lõhkeainevabrikant Alfred Nobel sai 1888. aastal šoki. Ta luges ajalehest iseenda nekroloogi pealkirjaga „Surmakaupmees on surnud“. Ajaleht oli eksinud, sest toona suri hoopis Alfredi vend, kuid nekroloogi toon andis jõukale mehele aimu, missuguseks ähvardab temast jääv mälestus kujuneda.
Oma testamendis annetas ta 94 protsenti oma varandusest fondile, mis pidi hakkama autasustama üksikisikuid, kes on andnud suure panuse inimkonna arengusse. Paraku võib isegi niivõrd noobel mõte mõnikord rappa minna …
Kohtunikud andsid auhinna iseendale
1974. aastal esitati Nobeli kirjandusauhinnale kolm kirjanikku: Graham Greene, Vladimir Nabokov ja Saul Bellow. Need kolm maailmanime, kelle sule all on sündinud bestsellerid „Lolita“ (Nabokov), „Brightoni karamell“ (Greene) ja „Mr Sammleri planeet“ (Bellow), jäid pika ninaga. Kolme tunnustatud kirjaniku asemel, kelle teoseid oli tõlgitud arvututesse keeltesse, otsustas komitee anda kirjandusauhinna hoopiski kahele väljaspool oma kodumaad peaaegu tundmatule autorile, rootslastele Eyvind Johnsonile ja Harry Martinsonile.
Tule minevikku!
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.
